Teade USA, Briti ja seejärel Hispaania saatkonna ajutisest sulgemisest Adenis tõstis momentaanselt päevakorda USA võimaliku rünnaku Jeemenile, sest 25. detsembril lennukiõhkimise katselt USAs tabatud Nigeeria moslem oli ettevalmistuse saanud al-Qaeda Jeemeni laagris.
Kommentaar: Kuidas Obama riskib?
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
6. jaanuar 2010, 10:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmnenud uue ohu tõttu telekaamerate ette tõtanud USA presidendi Barack Obama lubadus terroristide väljakutsele vastata tähendab kahte arenguvarianti: reageerimist nii, nagu seda tegi omal ajal Bill Clinton, st tehti kindlaks Osama bin Ladeni baas Afganistanis ja tulistati seda rakettidega. Paraku tulutult.
Või käituda nagu George Bush vanem, kes kuulutas kogu Afganistani sõjatandriks, ja nüüd ei jõua keegi enam seda Pakistanile ja Indiale laienenud sõjakollet summutada. Viimatiöeldut arvestades on loogiline, et Obama läheb ilmselt Bill Clintoni taktika kasutamisele, ent seegi võib viia uue konfliktikolde avamiseni. Pealegi paaris Somaaliaga, sest tolle äärmuslased on juba lubanud toetust Jeemeni mässulistele (kes on kodusõjas valitsusega).
Lühidalt: mõlemad variandid on halvad, aga suurriigi, pealegi USA prestiiž maksab ka midagi. Kui Obama juba otsustas saata veel 30 000 meest Afganistani, võib väiksem rünnak kusagil mujal (tõestus: me võime pidada kolme-nelja sõda korraga) kergelt sündida.
Tagantjärele tuleb Ameerikal ja kogu Läänel kahetseda, et vähemuspresidendina ametisse saanud Bushile anti kahel otsustaval hetkel vale nõu ja loodi ettekaotatud sõjalis-poliitiline seis Kesk-Aasias ja Lähis-Idas. Rääkimata sellest, et just Bushi suur sõda algul Afganistanis ja seejärel Iraagis selgelt stimuleeris terrorismi levikut olukorras, kus selle ohjeldamiseks polnud valmistutud. Osa Kesk-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia riikide tagasimängimisest Venemaa rüppe rääkimata.
Ainus võitja neis geopoliitilistes mängudes on olnud Iisrael, kuid tema üleolek võib kiiresti kaduda niipea, kui USA suur taganemine lahti läheb. See aga võib sündida märksa rutem, kui meile päevast päeva maalitav pilt lubab.
Igal juhul tasub tõsiselt võtta läinud aasta lõpus koos Angela Merkeliga võimule tulnud Saksa uue põlvkonna poliitikute avaldusi. Kaitse- ja välisminister ning teisedki kritiseerivad avalikult USA demokratiseerimisprotsessi Afganistanis (see kärises uuesti laupäeval, kui kohalik parlament andis selgesti märku president Hamid Karzai umbusaldamisest) ja on niisama avalikult arvamusel, et pole vaja sinna vägesid saata, need tuleb hoopis ära tuua.
Samasuguses hädas on Obama Palestiinas, kus Bushi päevil muul maailmal üle pea kasvanud Iisraeli ladvik jätkab väljakutsuvat blokaadi (kedagi ei lubata Gazasse minna) ja elamuehituspoliitikat, mille vastu Obama protestib, ent ei üritagi takistada. Seni on seda õigustatud Obama seotusega USA siseprobleemide lahendamisel, aga jaanuaris toimuv tervishoiureformi lõpphääletus peaks andma võimaluse näha Obama välispoliitikagi sündi.
Kuna Iisraeli hõivamispoliitika vastu on protestinud Saksa valitsuse noorem tiib ja seda huvitavam tuleb Iisraeli-Saksa valitsuse ühisistung Berliinis 18. jaanuaril (pidi toimuma 30. novembril, ent jäeti Iisraeli palvel viimasel hetkel ära). Lisagem sakslaste aktiivsusele Prantsusmaa uus sõjaline kohaleilmumine (viimati 1956!) Araabia maailma, et möönda: Lähis- ja Kesk-Idas on teisigi lääneriike, millega araablased ja moslemid arvestavad rohkem kui ameeriklastega.
Paistab, et praegu tuleb Obamal üksi Lähis-Ida poliitikat muuta. Viis aastat tagasi leidus Euroopas riike, mis julgesid Palestiinat toetada.
Iisraeli viimane otsus ehitada uusasukatele veel 700 maja sai Washingtonist selge ”ei”, samal ajal kui Euroopa Liit kutsus Tel Avivi kõigest ”järele mõtlema”. Nii et Briti parunessi Catherine Ashtoni juhitav ELi ühine välispoliitika saabki ebalev olema?