Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt – eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.
Kuigi on püütud jätta mulje, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke. Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad vajavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) gümnaasium üldjuhul tagada ei saa. Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse ning uue õppekava jõusse astudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded.
Normaalne on, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele – sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk. Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines, põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.
Mitme gümnaasiumi väikese õpilaste arvu põhjuseks on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pool sealsetest gümnaasiumiealistest käib haridust omandamas mujal. Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua.
Naabervaldade laste juurde kutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased ning seetõttu võib kohalik kool lisaks õpilastele kaotada ka hea maine.
Olen kutsunud vallajuhte koostööle, üksnes ühiselt jätkub jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena õnneks koostööidud siin ja seal arenema hakanud.
Pärnu maakonnas põhikooli lõpetanutest valdav osa jätkab gümnaasiumiõpinguid kodumaakonnas, kuid küllalt suur osa eelistab Pärnu linna. Tori vallast tuleb Pärnu linna gümnaasiumidesse 87 protsenti lõpetajatest, Varbla vallast 57 protsenti. Aga suur osa gümnaasiumi omavate valdade põhikoolilõpetajatest suundub siiski Pärnu linna gümnaasiumidesse, selliselt talitab kolmandik näiteks Audru või Häädemeeste valla põhikoolilõpetajatest.
Kui vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat gümnaasiumiõpilaste arvu drastilist vähenemist.
Kui aga noored lõpetavad gümnaasiumi, siis ülikoolide riigi rahastatud kohtadele, st tasuta õppima pääsevad maakondadest loetud koolide vilistlased, Pärnumaalt peamiselt just Pärnu linna Koidula, Sütevaka või ühisgümnaasiumi lõpetanud. Ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Paraku on viimati nimetatud pärit niigi kehvematest oludest. Enam-vähem sama kehtib ministeeriumis tehtud põhjalike maakondade koolivõrgu-uuringute järgi pea kõigi Eesti piirkondade kohta.
Siit kasvab välja vajadus luua maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid - üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Me peame peatama ajude äravoolu maalt – selleks tuleb tegutseda just praegu ja just perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.
Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtima hakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012/2013. õppeaastast. Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015.
Seega on aega piisavalt ja riik toetab sel perioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel. Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.
Mõned nn eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu ei oleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa kaob, siis põhikool jääb ju alles.
Neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa lakkamisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad ja nii nende koormuse kui lastele huvihariduse võimaluste pakkumise on koolijuhid suutnud hästi korraldada.
Neist koolidest minnakse edasi õppima näiteks Nõo reaalgümnaasiumi, Hugo Treffneri gümnaasiumi või Gustav Adolfi gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korraliku õppekeskkonna – nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast madalast linna kooli viia.