Pärnu Endla teatri noortestuudio lavastus „Mis valemiga?“ heidab pilgu koolinoorte igapäevaellu, millest ei puudu esimese armastuse ega eneseotsimisega seotud probleemid.
„Mis valemiga?“ paneb imedesse uskuma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valemitega puutume enamasti kokku füüsikas, keemias või matemaatikas, mitte armastuses. Endla teatri Küüni sisenedes jäävad laval silma taustal domineerivad keemilised valemid, hiiglaslik molekul ja katseklaasid, mis omased pigem keemialaborile kui noorteetendusele.
Siiski ei ürita „Mis valemiga?“ avastada uut füüsika seaduspärasust, vaid leida teed armastuseni. Kas armastuse valem on üldse olemas? Sellele otsivad vastust nohiklik koolipoiss Joonas ja tema sõbranna Laura.
Unenägu versus reaalsus
Esimene armastus ja sellega kaasnevad rõõmud-mured tabavad inimesi just teismeeas. See on eneseotsimise aeg. Täiesti ootamatult tabab see tunne Joonastki.
Kõik algab unenäost, mis Joonasele liigagi reaalne näib. Ta näeb unes, et on armunud oma klassi populaarsesse tüdrukusse Susannasse, kes teda seni tähelegi pole pannud, ja tunne on vastastikune.
Tegelikkuses on teisiti: Susanna käib oma klassi popi poisi Robertiga ja tal pole aimugi, mis tunded Joonasel tema vastu on. Joonase sõbranna Laura on realist ja teab, et Susanna ei vaataks ebapopulaarset poissi kunagi.
Noortetükk toob hästi välja tüüpilise koolihierarhia: on populaarsed õpilased, need, kes tahavad olla populaarsed, ja need, kes seda pole.
Näidendis kandvat rolli mängiv Joonas, keda kehastab Karl Verlin, on oma rolli hästi sisse elanud. Tagasihoidlik, kohati häbelik Joonas väljendab oma hullust Susanna vastu omapäraselt ja vaimukalt, pannes publiku naerma oma püüdlustega imiteerida kedagi, kes ta ei ole.
Peale armastuse käsitleb lavastus iseenda otsingute teemat, mis noorte seas väga aktuaalne. Nimelt riietub üks klassiõdedest gooti stiilis ja teised on tema pärast mures, arvates, et tüdruk on vaimselt haige. Tegelikult üritab neiu vaid leida oma joont.
Imesid siiski juhtub
Noorte näitlejate kostüümide ja soengute iseloomustamiseks sobiksid kaks sõna: stiilne ja noortepärane. On näha, et mõlemaga on palju vaeva nähtud ja need omavahel sobima pandud.
Nuriseda annab ainult lavakujunduse üle, mis oleks võinud olla huvitavam.
Taust oli originaalne, aga ainult esimestes stseenides. Sama lavapildiga oli natuke raske kõigi järgmiste etteastetega kaasa minna. Metsas toimunud stseenile andnuks teistsugune taust palju juurde.
Loo lõpu poole võtab Joonas julguse kokku ja tunnistab Susannale oma tundeid. Tüdruk aga teeb noormehele selgeks, et tahab Robertiga olla, ja see toob poisi maa peale tagasi.
Kuigi etenduse vältel jääb kõlama moraal, et unenägusid ei tohiks liiga tõsiselt võtta, teeb lugu lõpus huvitava pöörde. Nimelt näeb Joonas jälle und, aga sedapuhku on ta armunud hoopis Laurasse. See osutubki tõeks. Imed on siiski olemas.
Laurat kehastav Eliis Vaiksaar on märkimisväärne noor näitleja ja võlub vaatajaid ainuüksi oma hääletämbriga.
Susannat mängival Piia Puronenil tuleb populaarse tibi roll hästi välja, sest neiu suudab olla üleolev, aga ei pinguta oma rolliga üle ega muutu labaseks. Siiski oleks huvitav Puroneni näha mõnes leebemas osas.
Endla noortestuudio on lavastanud mitu head noortetükki, mis käsitlevad teismeliste argiprobleeme, saanud nendega suurepäraselt hakkama ja end kõigiti tõestanud.
Nüüd oleks aeg teha midagi uut ja senisest veel võimsamat. Potentsiaali ja oskusi selleks piisab.