Kreeklanna naudib Pärnus põhjamaa talve

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis õpetab kreeka, prantsuse ja hispaania keelt noor kreeklanna, kes vaimustub põhjamaa loodusest, lumest ja siinsetest inimestest.

Lina Vouraki sattus Sütevaka kooli õpetajaks eelmisel sügisel, abiks oli rahvusvaheline Comeniuse programm, mille vahendusel õpetajad Euroopa riikides tööd leiavad.

Kreeka sadamalinnas Pireuses sündinud ja kasvanud Lina on ametilt prantsuse keele õpetaja, ta on õppinud Barcelona ja Erasmuse üliõpilasvahetuse programmi kaudu Pariisi ülikoolides ning enne Eestisse tulekut õpetanud Moskva ülikoolis.

Põhjamaine muinasjutt

"Pärast Moskvat olin väga väsinud linna suurtest mastaapidest, pidevast sõitmisest busside ja räpase metrooga," meenutab Lina. "Sattusin 2003. aastal üheks päevaks turistina Tallinnasse ja mulle meeldis see linn tohutult. Kõik need vanad majad ja kindlused olid Kreekast väga erinevad, tundsin, nagu oleksin muinasjuttu sattunud! Peale selle tahtsin elada põhjamaal ja nii valisingi Come-niuse etteantud riikidest Eesti."

Saanud teada, et tulevane töökoht asub Pärnus, haaras Lina esimese asjana kaardi järele ja vaatas, kus see tundmatu nimega linn paikneb. Oma kergenduseks leidis ta, et linn asub mere ääres. Enamiku elust sadamalinnas elanud neiu armastab merd väga, ilma selleta ei jätkuvat eriti õhku hingamisekski.  

Järgmiseks otsis Lina välja Sütevaka kodulehe ja veendus, et koolgi tundub olevat vahva ja modernne.

Lina jõudis septembris Pärnusse ja kuigi tema algne tööleping kestis detsembrini, pikendas noor õpetaja seda kevadeni ja plaanib jätkata uuel õppeaastalgi. Ta annab keeletunde kooliõpilastele ja täiskasvanutele, põhiaineks on prantsuse keel.

Prantsuse keel aitab tundeid väljendada

Esimest korda Sütevakas klassi minnes jahmus Lina hirmsasti, nähes korraga püsti tõusnud lapsi, ja arvas, et ilmselt ei meeldi neile uus õpetaja ja kõik lähevad minema.

Nüüdseks on Kreeka õpetaja Eesti koolisüsteemi iseärasustega harjunud ja peab seda nii mõnegi muu riigiga võrreldes üsna moodsaks.

"Näiteks keeleõppes on põhiline suhtlema õppimine," seletab Lina. "Minagi panen oma tundides rõhku eneseväljendamisele: isegi kui tehakse vigu, on tähtis end arusaadavaks teha. Venemaal loetakse ülikoolides pakse raamatuid, jäetakse meelde pikki lugusid, aga kui küsid näiteks õpilastelt klaasi vett, ei pruugi nad küsimusest üldse aru saada."

Lina motiveerib oma õpilasi prantsuse keelega vaeva nägema Prantsusmaa kaardi abil. "Näitan neile kaardil linnasid, jutustan, mis muuseumid seal asuvad, räägin oma muljetest, näitan pilte," räägib ta oma õpetamisviisist. "Usun, et mitmel õpilasel on tekkinud huvi neid paiku külastada. Ja prantslased teatavasti räägivad ainult prantsuse keelt ..."

Võõrkeelte hoolas õppimine olevat võrdselt tähtis nii kreeklastele kui eestlastele, kuna mõlemas riigis on tähtsal kohal turism ja võõrastega suhtlemine. Teatud moel saavat võrrelda kahe riigi ajalugugi: mereväravas asuvaid riike on impeeriumid vallutada ihanud nii põhjast kui lõunast.

Lina räägib inglise, prantsuse ja hispaania keele kõrval veidi vene keeltki, eesti keeles oskab ta mõnda sõna. Inglise keelt tunnetab naine "külma" ja tavalisena, sest seda räägib pea kogu maailm. Prantsuse ja hispaania keelt peab Lina "soojadeks" ning neis riikides võetakse keeleoskajad palju lahkemalt vastu, keele valdamine lähendab riiki inimestele.  

"Ma ei suuda inglise keeles oma tundeid väljendada, prantsuse keeles aga pole probleemi," naerab Lina. "Vahel küsitakse, mis keeles mõtlen. Ma ei tea! Märkmik on täis ülestähendusi neljas keeles."

Peale selle õpetab Lina Pärnus väikesele täiskasvanute grupile kreeka keelt. Õpetaja sõnutsi tunneb ta fännide vastu suurt respekti, sest kreeka keel on kohutavalt raske.

"Isegi imestan, kuidas nad jaksavad, aga neile meeldib kreeka keele kõla ja nad pingutavad tõesti," kiidab õpetaja. "Olavi Kõrre räägib juba suurepärast kreeka keelt, täiesti õige aktsendiga!"

Teine täiskasvanute grupp õpib hispaania keelt, mõni vajab seda töö- või äriasjade pärast Hispaanias, ülejäänud huvituvad sealsest kultuurist.

Talveeksootika Pärnus

Ilmselt unistavad paljud eestlased elust soojal maal, kus ei pea jantima küttepuude ega lumelabidatega, ega mõista Lina vaimustust lume ja külma ilma üle.

"Pärnu on nii ilus," ütleb Lina unelevalt prantsuse keele vast remonditud klassi aknast välja vaadates. "Armastan väga jalutada ja pärast Moskvat on nauding igale poole jalgsi jõuda. Moskvas kulus mul sõitmisele päevas mitu tundi, Pärnus käin ainult jala või sõidan jalgrattaga. Käin palju mere ääres, lemmikkohaks on sadam, kus saan laevade tulemist ja minemist vaadata, nagu seda tihti koduski tegin. Vaimustun lumest, lumisest merest. Ma polnud kunagi elus nii palju lund näinud, tohutu eksootika! Kui lumi maha tuli, aina pildistasin ja filmisin ... Külma ma ei karda, mul on palju sooje riideid."

Naine kiidab veel kohalike inimeste sõbralikkust ja abivalmidust, mida ta oma sõnutsi väga palju kogenud on. Näiteks oli üllatav, et esimestel kuudel linnas teed küsides juhatati ta sageli peaaegu kättpidi õigesse kohta. Jõuluvaheajal käis Lina kodus Kreekas ja jäi 25kraadisest palavusest naastes Pärnus haigeks. Sõbrad-tuttavad koolist tulid kohe kohale, tõid ravimeid, hoolitsesid ja hoolisid. Enneolematu lumehulga saabudes anti talle suusad ja üldse küsitavat pidevalt, ega tal midagi tarvis ole.

"Arvasin, et eestlased sarnanevad rohkem venelastega," tunnistab Lina. "Siin leidsin, et eestlased on põhjaeuroopalikult külmad ja vaoshoitud, tsiviliseeritud, kultuursed, ei kisa ega vehi kätega nagu kreeklased.

Eestlaste hingeline külmus on aga müüt: kui vajad abi, ollakse su jaoks alati olemas. Pigem võivad kreeklased olla väga temperamentsed ja kuumad inimesed, aga kui sul tekivad jamad, leiad vahel end üsna üksi."

Võib-olla on müüt väide Pärnu talvisest väljasuremisestki? Lina ütleb, et tal pole siin veel aega olnud igavust tunda. "Mul on väga tervislik elu: jalutan, teen sporti, ujun ja suusatan, käin kontsertidel ja isegi teatris, kus küll millesti aru ei saa, aga ikkagi mulle meeldib," naerab kreeklanna. "Suure osa mu ajast võtab muidugi kool, aga jõuan ka sõpradega kohtuda, mujal Eesti linnades käia."

Osa kreeklanna ajast kuulub muusikategemisele. Linale meeldib väga Kreeka muusikastiil rebetico, mis pärineb 1930.-1950. aastatest. Rebetico on immigrantide, kriminaalide, heidikute ja paljukannatanud inimeste muusika või lausa elamise viis, mille filosoofia on võrreldav bluusiga.

Tükike Kreeka kultuuri

Kord kuulis Lina Pärnus oma suureks üllatuseks bändi, mis mängis tema armastatud  muusikat eestikeelsete sõnadega. Naine läks muusikutega tutvust tegema ja tulemusena kutsuti tedagi koos Olavi Kõrre, Argo Mägi, Andrus Haugase ja Veiko Reaga ansamblis üles astuma.

Palju aastaid klaverit õppinud ja kooris laulnud Lina mängib bändis tuberleki- ja defi-nimelisi Türgi päritolu trumme. Peale selle räägib kuulajatele Kreeka muusikast ja traditsioonidest. Koos on esinetud Tervise Paradiisis, kavas on ülesastumised mujal Eestis.

Pika pinnimise peale poetab Lina, et ainukese miinusena tunneb ta Eestis puudust Kreeka toidust. Tervislik Eesti toit tekitavat vahel kange isu rasvaste-kastmeste moussaka'de (vormiroogade) ja souvlaki'de (lihavarraste) järele. Päikesepuuduski tekitab kreeklannale veidi tuska ja aasta kõige pimedama aja ning suve kavatseb Lina veeta koduses Kreekas.