Massimõrvar elas meie kõrval palju aastaid

Saksa poliitilise ajakirja Der Spiegel reporter Walter Mayr leidis 98aastase massimõrvari Riedenbergis asuvast luksushooldekodust Augustinums. Seal nautis Hitleri käsilane 25 aastat seenioridemaja üürnikuna oma eluõhtut uhkes korteris, mille eest maksis 2519 eurot kuus.

Mondäänses kristlikus vanuritekodus hellitatakse igati oma varakaid kliente, olgu tuppa viidud kolmekäigulise lõuna või füsioterapeudi ja ettelugeja teenustega.

See, et korteris käib koristaja ning kapis leidub alati puhast triigitud pesu, on enesestmõistetav. Nende ekstra teenuste tasus Sandberger eraldi. Ainult enda kohta avaldatud artiklit ei saanud natsikurjategija ise enam lugeda, sest ta suri neli päeva enne ajakirja ilmumist.

Võib aimata, mida tundis hooldekodu verivärske direktor Markus Burgmeier, kes oli jõudnud ametis olla mõne päeva, kui avas Saksamaa populaarseima poliitilise ajakirja ning leidis sealt fotod oma uuest töökohast. Samuti selle üleöö prominentseks saanud elanikust, kes olevat olnud läbi-lõhki natsionaalsotsialist ja andnud halastamata käske kõrvaldada tuhandeid inimesi.

Sandbergerit peetakse Baltimaades sooritatud massimõrvade keskseks figuuriks. Teises maailmasõjas nimetati too SS-mees erikomando 1A juhiks. Der Spiegeli andmeil tapeti ainuüksi tema “dirigeerimise” esimesel aastal 5643 inimest.

Kunagine SS-Standartenführer mõisteti 10. aprillil 1948 ühena 22 kohtualusest tapatalgute korraldamise tõttu USA sõjatribunalis poomissurma. Nürnbergi operatiivgrupiprotsessi (Einsatzgruppen-Prozess) otsuses on toodud esile, et Sandberger teenis natsirežiimi abivalmilt ja entusiastlikult. Sellest hoolimata anti talle armu ja 1958. aastal lasti koguni vabadusse.

Ajaloolane Michael Wildt toob esile, et Sandberger oli musternäide selle kohta, kuidas elitaarne akadeemik muutub massikurjategijaks. “Ta ei olnud anonüümse hävitusmehhanismi rattake, vaid konstrueeris ja kasutas mõrvaaparaate. Ainult selliste kurjategijate tõttu oli võimalik tappa miljoneid inimesi,” märgib Wildt.

Ometi leidis Sandberger pärast sõda endale prestiižikaid toetajaid. Nende hulgas olid liidupresident Theodor Heuss, Bundestagi asepresident Carlo Schmid, Baden-Württembergi liidumaa peaminister Gebhard Müller ja piiskop Martin Haug.

Heuss tundis Sandbergeri isa ning avaldas oma kirjas USA suursaadikule James Conantile arvamust, et armuandmine on õigusemõistmise üks meeldivamaid pooli. Sotsiaaldemokraat Schmid seevastu oli olnud massimõrvari professor Tübingeni alma mater’i õigusteaduste fakulteedis.

Schmid kirjutab: “Ta (Sandberger, A. S.) oli usin, intelligentne ja võimekas jurist, kes ühelt poolt lükati sündmuste keerises vaimse nihilismi teele. Teisalt oli ta inimene, kes kogu jõuga hoidis kinni oma kodanlikust maailmapildist.”

Kõrge sõjajärgne poliitik jõuab oma kaitsekõnes järeldusele, et natsionaalsotsialistide võimuletulekuta oleks Sandbergerist saanud eeskujulik ametnik.

Arhiividokumentide põhjal on kindlaks tehtud, et perekond Sandbergeri kontaktidevõrgustik toimis laitmatult sõja järelgi. Neil õnnestus isegi mõjutada USA senaatorit kirjutama president Harry Trumanile. “Martin Sandberger täitis nagu teiegi Teises maailmasõjas Venemaal ainult oma kohust. Paljud tema langetatud otsused põhjustasid talle niisama palju hingevalu kui teilegi, kui pidite otsustama aatomipommi viskamise üle,” seisab kirjas.

1A erikomando A grupi tegevusprotokollides on read: “September 1941: tuleb luua eeldused juutide probleemi lõplikuks lahendamiseks. Oktoober 1941: kõik Eestis elavad juudisoost mehed, välja arvatud arstid ja usaldusisikud, tuleb erikomando kontrolli all hukata. Suvi 1942: maha on lastud 243 mustlast. Mai 1943: lõpetada humaansus kommunistide vastu.”

Der Spiegel kirjutab, et kunagine Jägala laagri valvur Friedrich Anijalg on pärast sõda tunnistanud, et Sandberger on viibinud mahalaskmiste juures, kuid eestlase ütlusele ei ole leitud tõestusmaterjali. Tõenäolisem tundub olevat SS-mehe enda selgitus, et iga kord, kui tema alluvad ajasid juute tapalavale, toimetas šeff ise juba mujal.

Ajaloolane Ruth Bettina Birn toob oma uurimistöös esile, et Sandberger korraldas Eestis 1941. aasta suvest juutide mõrvamisi, kuid oli pigem tapmisaktsioonide “ideoloogiline mootor”.

Nürnbergi protsessil on Sandbergeriga peetud järgmine dialoog: ”Kas te olite sel ajal Eestis? – Jah, kuid kommuniste ei tapetud minu käsul. Mina vastutasin ainult 350 inimese likvideerimise eest. – 350? – Jah, nii ma oletan. – Ja mis juhtus Tallinna 450 mõrvatud juudiga? Kas nad lasti maha? – Jah. – Kas füüreri käsu kohaselt? – Jah.”

Ajaloouurijad esindavad arvamust, et “füüreri käsk” on võluvormel neile, kes ei soovi tunnistada oma süüd sõjakuritegudes.

Kutsutud Eestist ära, saabus SS-Führer 1943. aasta septembris Veronasse. Itaalias sai ta ülesande ehitada okupeeritud aladel üles spionaaživõrgustik. Sandbergeri jõudes fašistide riiki oli Itaalia ametlikult läinud üle sõjaliitlaste poolele. Diktaator Benito Mussolini istus vangis ja sakslased tegid ettevalmistusi juutide deporteerimiseks.

Hitler oli juba andnud käsu tuua paavst Pius XII Saksamaale. Püha Isa vangistamiseni natsid aga ei jõudnud. Nad vabastasid Itaalia peafašisti Gran Sassost ja alustasid “juutide aktsiooniga”. Sandbergeri ülem teatas Heinrich Himmlerile: “Rooma juutide deporteerimine Auschwitzi algas 18. oktoobril kell 9.00 (rongi number X70469).”

Päev pärast Adolf Hitleri enesetappu nähti Sandbergerit Himmleriga Lübeckis. Samal ajal kui SS-Reichsführer otsustas kaks nädalat hiljem oma elu kaaliumtsüaniidikapsliga lõpetada, puges tema alluv peitu Austria Alpidesse. 25. mail 1945 andis Sandberger end üles.

Kohus mõistis Sandbergeri ja tema kaaslased süüdi. Juristid märgivad, et natsid on hävitanud üle miljoni inimese. Der Spiegel kirjutab, et Nürnbergi erikomandoprotsesside peaprokurör Benjamin Ferencz, kes praegu on 90aastane, on hiljem rääkinud: “Sandberger oli aktiivne, oletatavasti isegi väga agar osaline mõrvagrupis, mis tappis sadu tuhandeid süüta inimesi. Oma tegudega oli ta igati ära teeninud surmanuhtluse.”

Kuid massimõrvar lasti vabaks. 1951. aastal oli Saksamaa Liitvabariik sõjast toibunud ja teel majandusliku heaolu poole.

Vanglaukse ees oli SS-veterani võtmas vastu teoloog Eberhard Müller, kes tollal juhtis evangeelse kiriku akadeemiat, ja tema vend Bernhard, kristlik demokraat, oli Baden-Württembergi liidumaa parlamendi saadik. Viimasena mainitust sai hiljem neonatside partei NPD ühendusisik.

Bernhard Müller oli Lechleri firmadegrupi volitatud isik, nii polnud vanglast vabanenud massimõrvaril vaja töökoha pärast muretseda. Mainimisväärne on, et kuigi 1966. aastast oli Bonni kantsler švaab ja kunagine NSDAPi liige Georg Kiesinger ning Stuttgardiski oli peaminister omaaegne natsikohtunik Hans Filbinger, püüdis Ludwigsburgi prokurör 1970. aasta kevadel alustada protsessi firma Lechler juriskonsultandi vastu. Ta süüdistas Sandbergerit “juutide, kommunistide ja laskuvarjuhüppajate mahalaskmises Eestis ja 1400-1500 juudi tapmises Kalevi-Liival”.

Aga SS-veteran teadis, kuidas end kaitsta. Üks-kaks hakkas ta kannatama kõrge vererõhu all ja kohus pidi arvestama, et süüdistatav võib saada insuldi. Kohtule esitas arstitõendi ei keegi muu kui Fritz Steinacker.

Sandbergeri advokaat Steinacker oli kunagine piloot ja teda loeti natsimiljöö halliks kardinaliks. Ta oli kaitsnud juba selliseid Hitleri käsilasi nagu koonduslaagri arsti Josef Mengelet ja Auschwitzi apteekrit Victor Capesiust, samuti kogu maailmas tagaotsitud sõjakurjategijat Aribert Heimi, keda kutsuti Doktor Surmaks (Dr. Tod).

Kommunistliku idabloki kokku vajudes püüti surmakülvajat uuesti vastutusele võtta. Kõlasid teated, et “Eesti suurim natsikurjategija” ja “surma saadik” on veel elus. Üks Prantsuse blogipidajaid spekuleeris aasta tagasi, et Sandberger elab Baierimaa vanadekodus. Saksamaal ei huvitanud see info enam kedagi ja nii võis massimõrvar veeta mõnusat eluõhtut. Kuid vaevalt muretut.

Raugastunud natsikurjategija elas vanadekodus tagasihoidlikult. Kaaselanikud ei teadnud temast suurt midagi. Ainult seda, et ta kuulas meelsasti klassikalist muusikat. Vahel olevat tulnud keegi noormees, võib-olla poeg, talle külla. Siis nähti Sandbergerit pargis jalutamas.

Ilmselt saatis Sandbergerit hirm, et ta leitakse ja viiakse kohtunike ette. Seega on arusaadav, et SS-ülema Heinrich Himmleri oivik püüdis ennast muuta nähtamatuks.

Tema “õigeaegne” surm lahendas mitu probleemi, vähemalt hooldekodu direktorile, kes rääkis ajalehele Stuttgarter Nachrichten: “Mida oleksin ma pidanud sellise elanikuga pärast paljastusi ette võtma? Ta välja viskama? Üles andma?” Markus Burgmeier ei pea Sandbergeri suhtes otsuseid langetama, seda tegi saatus tema eest.

Kas Martin Sandbergeri juhtum on sellega lahendatud? Tõenäoliselt mitte. Ja kui vanadekodu direktor juhtumi üle põhjalikult järele mõtlema hakkab, teab ta, et oodata on senisest suuremaid värinaid. Missugused sõnad peab ta leidma, kõneldes nendega, kes aastaid suhtlesid töökohustuste täitmisel Saksamaa ühes nooblimas vanadekodus massimõrvariga?

Pealegi pole Sandbergerile armu andmise fakti moraalselt kuidagi võimalik seletada. Eriti nüüd, kui Münchenis seisab kohtu ees oletatav natsikurjategija John (Ivan) Demjanjuk, kes äsja sai 90aastaseks.

Ukrainlase süü ei ole samasugune, aga ikkagi tuleb küsida: miks tiritakse kohtu ette väikesed tegijad ja genotsiidi organiseerijad pääsevad pea olematu karistusega?

Unustada ei saa, et mitu auväärset juristi kirjutas omal ajal avaldusi massimõrvari lahtilaskmise kohta, ega seda, et USA salateenistused FBI ja CIA olid palganud Hitleri käsilase oma spiooniks.

Kuid ameeriklased kasutasidki natside puhul topeltmoraali. Kui osa pruuni diktaatori käsilasi pidi oma tegude eest Nürnbergis aru andma, siis tippteadlaste puhul vaadati kõrvale.

Sõjakurjategija Wernher von Braun osales teatavasti oma sakslastest teadlaste meeskonnaga edukalt USA raketiehitusprogrammis ega kandnud kunagi juriidilist vastust oma tegude eest inimlikkuse vastu.