Kui Eesti Rahva Muuseum (ERM) aktiivset kogumist alustas, loodeti linnades oleva vanavara kogumisse kaasata kohalikke inimesi, kahjuks ei andnud üleskutse loodetud tulemusi.
Rahvarõivatraditsioon kippus kaduma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene muuseumi korraldatud retk Pärnu ümbrusse toimus 1920. aastal, kui kogumismatkale läks Selma Holberg. Peale tema korjasid muuseumi tarbeks esemeid Pärnu Eliisabeti kihelkonna õpetajad. Talu-talult käidi läbi Sauga, Reiu ja Tammiste vald. Hoolsale tööle vaatamata ei saadud kihelkonnast kogutud riietest täiuslikku rahvarõivakomplekti kokku.
Terves kihelkonnas ei olnud selleks ajaks rahvariideist suurt midagi alal hoitud ja nende valmistajaist osati nimetada vaid kahte inimest. Siiski ei pea arvama, nagu puuduksid ERMi kogudes Pärnu kihelkonna rahvarõivad. Nii võib Pärnu naist täies rõivas näha kas või praegusel püsinäitusel ning oma päevikusse jättis Holberg põhjalikud Pärnu kihelkonna naiste ja meeste rahvariiete kirjeldused.
Kihelkonna elanikke iseloomustas ta aga nii: lühikesevõitu, rõhuvas enamikus valgejuukselised.
1953. aastal viibisid ERMi lähetatuna Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Tori ja Saarde kihelkonna maadel muuseumi teadur Grigori Kaljuvee ja fotograaf Kalju Rohtmets. Ajad olid palju muutunud ning sõjajärgsele perioodile iseloomulikult võib aruannetest lugeda kirjeldusi küüditamiste ja kolhoosielu laastavast mõjust.
Nukralt mõjuvad Sindi, Taali või Kikepera ümbrust kirjeldavad lõigud: talud on maha jäetud, majad lagunenud ning pilt muserdav, kuid olukorrast tuimestatud kolhoosnikuid see ei häiri. Nii ei ole vist imestada, et sellelt korjamisreisilt vanavara palju ei kogunenud. Sõjast ja repressioonidest puutumata jäänud majapidamised olid endasse sulgunud ning korjajad said abi pigem väiksematest ja vaesematest hüttidest.
1961. aastal kogus Pärnu kihelkonna aladelt etnograafilist teatmematerjali Tiia Vitsur. Kogutu hõlmab eluolulist: toidumajandust, elamuid, käsitööd, rändkaupmehi, lastekasvatamist.
1962. aastal täienes ERMi kogu Pärnumaa kihelkonna taluehitiste kirjeldustega, mille juurde käivad vastavad joonised. Kirjeldused koostasid Sirje Tröner ja Lea Posti. Joonised lisas Mari Laigo.
Huvitavat teabematerjali on muuseumisse laekunud kirjasaatjatelt, kes kohalikule ainesele kõige ligemal seisavad. Kust muidu võiksime teada saada mutipüügist Pärnu lahel või karjatüdruku elust Pärnu kihelkonnas Jänesseljal, nagu võib lugeda Marie Grauverki saadetud mälestustest. Esemekogu on viimastel aegadel täienenud eelkõige tänu annetajatele.
Nii jõudis aastatel 1986-2006 Juta Tombergi annetusena muuseumisse Pärnu arstide Otto ja Julie Tombergi unikaalne esemekomplekt, kuhu kuulub nii elamusisustust, rõivaid, kööginõusid kui mööblit 1920.-30. aastatest. Kogu täiendab abielupaari 1925.-1929. aastast pärit kirjavahetus, millest asjade saamisloo kohta mõndagi huvitavat selgub.
ERM talletab Eesti elu oma mitmekesisuses ja Pärnu kihelkonnagi kohta leidub meil hulk mitmesuguseid esemeid: rahvarõivastest tütarlastegümnaasiumi vormimütsini ja vallakohtu eesistuja ametirahast kalakombinaadi rinnamärgini.