Korralik sugupuu on uhkuseks kogu suguvõsale

Selle teadmiseni viib meid Eestiski üha populaarsust koguv suguvõsauurimine. "Pean seda Eesti ja Eesti kultuuri põhialuseks, et me teame oma juuri, saame aru oma kohast maailmas ja ühiskonnas, oskame enda, oma pere ja rahva üle uhkust tunda," ei saa genealoogiat kui hobi Eesti ühe tuntuma IT-koolitaja ning aktiivse suguvõsauurija Henn Sarve hinnangul kuidagi alahinnata.

Räägi inimestega

Eesti genealoogia seltsi Pärnu osakonna esimehe Anneli Ojatamme soovitusel tuleks suguvõsa uurima asudes esmalt küsitleda oma veel elus sugulasi. Ehk pista pudel magusat marjanapsu tasku, haarata tort näpuotsa ja minna külla vanatädile, keda juba aastaid näinud pole. Võib-olla ta ei mäletagi, kuhu oma televiisorivaatamise prillid pistnud on, ent suure tõenäosusega oskab ta pajatada põnevaid lugusid neist, kelle perenime oled pärinud. Kus nad sündisid ja elasid, millal ja kellega abiellusid ja lapsed said. Mis ametit pidasid ning millal ja millesse surid.

Kogutud andmete põhjal saab koostada oma sugupuu skeleti ehk skeemi, millelt näha, kes kellest põlvneb. Selle võib kanda paberile, aga kes arvutiga sina peal, leiab hulga programme, mis sugupuukoostamise ja sadade nimede haldamise märksa lihtsamaks teevad.  

Internet on imeline

Üks neist on internetipõhine sugupuu sisestamise keskkond. Erinevalt arvutis jooksutavast tarkvarast võimaldab see suguvõsauurijatel omavahel koostööd teha. Sarv täpsustas, et geni pole klassikaline sugupuu-uurimise programm, pigem sotsiaalne võrgustik.  

Näiteks sisestate oma sugupuusse vanavanavanaisa Mädasoo Martini nime. Kui nüüd mõni kauge sugulane, kellest teil aimugi pole, sisestab sellesama Mädasoo Martini kui oma vanavana-    vanatädi sohilapse isa, pakub programm välja võimaluse kaks sugupuud liita. Nii olete vaevata ja poolkogemata endale hulganisti sugulasi juurde saanud. On see hea või halb üllatus, sõltub juba sugulastest.

Praegu on genisse kantud ligikaudu 80 miljonit inimest. Neist kaks miljonit pärineb Sarve hinnangul Eestist. "Omavahel seotud ja ühendatud on tänapäeva perekonnalood, ajalooline teave Euroopa kuningakodadest, müüdid-legendid viikingitest ja troojalastest kuni vana testamendini välja, sealt isegi kaugemale," räägib Sarv. Geni rahvusvaheline mõõde on tema sõnutsi kaotanud piirid, mistõttu avastab nii mõnigi eestlane, et on kuningas Vaasa või kuninganna Elizabethi, Suure Tõllu või Jaroslav Targaga kas veresugulane või muidu kuidagi seotud.

Saaga, avita!

Nimede jahtimine ja skeleti koostamine on vaid osa tööst. On küll tore teada, et sinu soontes voolab kübeke 1741. aastal sündinud Serre verd, aga mis selle teadmisega ikka pihta hakata?  

Hoopis huvitavam oleks teada, mis mees see Serre niisugune oli. Taluperemees või sulane? Kubjas või hobusevaras? Äkki koguni mõni von?  

Neile küsimustele vastuste otsimine on nagu liha luudele kasvatamine. Selles aitavad suguvõsauurijat arhiividesse paigutatud kirjalikud ülestähendused: kirikuraamatud, hingeloendid, vallavalitsuste dokumendid, kohtuasutuste materjalid, vakuraamatud ja muud ametlikud dokumendid.

Tänu digitaalrevolutsioonile on suur osa neist leitavad Saagast ehk digitaliseeritud arhiiviallikaid sisaldavast veebikeskkonnast, mis võimaldab tutvuda Eesti rahvusarhiivi üksustes ja Tallinna linnaarhiivis säilitatavate arhivaalide koopiatega. Praegu sisaldab Saaga ligikaudu 4,3 miljonit digipilti.

"Kui vaid nende dokumentide lugemine oleks niisama lihtne kui trükikirja lugemine," ütleb Ojatamm, kelle väitel ei ole digiinfo töötlemine sugugi nii kerge, kui esmapilgul näib.

Nimelt tuleb ajalooliste paberite mõistmiseks saada selgeks nii gooti kiri kui saksa ja vene keel. Peale selle oli kirikuõpetajate käekiri pahatihti hullem kui kratist koolipoisi varesejalad. Asja ei hõlbusta kõiksugused lühendid, mida kirikuõpetajad ohtralt kasutada armastasid.

 "Nii mõnigi kord tekib tahtmine kogu sellele pühale üritusele käega lüüa, ent järjepidev töö viib sihile," ei tasu suguvõsauurijal Ojatamme kinnitusel niisama lihtsalt alla vanduda.   

Nimi viib elukohani

Et aga teada, missuguse kihelkonna kiriku annaalidest või valla dokumentidest oma esivanemaid otsida, tuleks kõigepealt välja selgitada, millisest Eesti nurgast konkreetne suguvõsa oma juuri laiali ajama hakanud on.

Siin tuleb appi veebikeskkond Onomastika NET. Sealsed hingeloenditest pärit andmed sisaldavad 73 928 kirjet.

Iga nime kohta on olemas algne kirjapilt ja selle normitud kuju, mida me tõenäoliselt tänapäeval kasutame. Samuti on kirjas vald, kihelkond, maakond ja kubermang, kus nimi pandi.

Samast leiab andmebaasi Eestis eelmise sajandi esimesel poolel muudetud nimedega. Andmed pärinevad Riigi Teatajatest, kus iga selline muutus pidi kajastuma.

Iga nime kohta on näha muutmise-eelne kuju, uus kuju ning andmed aja-koha kohta. Needki andmed võivad ummikusse jooksnud uurija välja aidata.

Iseäranis hästi toimib see süsteem vähem esinevate perenimede korral. Aga näiteks Tamme puhul pole sellest suuremat kasu.

Ehkki rahvusarhiivi digiar-hiivist leiab miljoneid lehekülgi arhiivimaterjali, ei ole kaugeltki kõik dokumendid internetti riputatud. Sestap tasub vaadata ka AISi ehk rahvusarhiivi ja Tallinna linnaarhiivi andmebaasi, mis oma olemuselt sarnaneb raamatukogude elektrooniliste andmebaasidega.

AISis on andmeid ligikaudu 7,8 miljoni dokumendi kohta. Ning kõiki neid on võimalik kohalikku keskraamatukokku tellida.

Ettevaatust, sellelt lehelt võite leida oma sugulaste kohta "kompromiteerivaid" andmeid. "Üks uurija leidiski nende andmete kaudu, et tema vanaisa olla olnud enne tema vanaemaga abiellumist abielus - fakt, mida keegi enne ei teadnud," tõi Ojatamm näite, kuidas uurimise käigus uusi ja huvitavaid fakte päevavalgele tuleb.

Küsige asjatundjailt  

Kindlasti tasub algajal suguvõsauurijal kiigata Eesti genealoogia seltsi kodulehele. Seltsi Pärnu rakukese tegemistega saab tutvuda veebilehel. Hiljuti korraldasid nad koolituse "Kuidas uurida oma suguvõsa kodunt lahkumata".

Et koolituspäev osutus menukaks, korraldatakse neid edaspidigi. Näiteks juunis genealoogiaseltsi 20. aastapäeva raames. Poolest septembrist on aga plaanitud Pärnu muuseumis järjekordne sugupuude näitus õpitoaga, kus kõik, kel uurimisel tõrkeid tekkinud, lahkele abile loota võivad.  

Ehkki enda visaduse ning asjatundjate abiga võib oma suguvõsa uuringutega jõuda Ojatamme sõnutsi teoreetiliselt Aadama ja Eevani välja, ei ulatu enamiku eestlaste sugupuude ladvaharud siiski kaugemale 18. sajandi esimesest poolest, kui siinset maakamarat ja sellel kodu loonud inimesi laastas Põhjasõda.

Ometi ei tasu sugupuu kallal nokitsemisest loobuda, sest nagu päris puu puhul ei saa sugupuu kohta kunagi öelda, et see on nüüd valmis.