Pärnu linnakodaniku maja ümarlaud leiab, et Pärnu on riigi mitmest teisest linnast maha jäänud ajalooliste mälestiste korrashoiu ja märgistamise poolest, seepärast sõnastasidki sellel osalejad ettepanekud, mis jõudsid volikogu esimehe Cardo Remmeli lauale.
"Need ettepanekud on asjalikud ja väärivad edasimõtlemist," nentis Remmel, kui teema kerkis esile viimasel Pärnu linnavolikogu ühenduste ümarlaual, mis käib koos kord kuus raekojas ja saab samas kokku taas 20. mail. Siis on arutelu keskmes linna heakord.
Samuti jätkub arutelu minevikutähiste visualiseerimise ja linnapilti ilmestavate ajaloolisi isikuid väärtustavate skulptuuride üle, mis teemana tuli päevakorda linnakodaniku maja ümarlauas rahvusvaheliste hansapäevade eel ja mille kohta ütles asjatundliku sõna sekka tunnustatud muinsuskaitsja Eduard Rajari.
Tähtsustagem ennast
Linnakodaniku maja ümarlaud leiab, et minevikupärandi tutvustamisel tuleks muul ajalgi kui hansapäevade eel kaaluda vähem raha- ja ajakulu nõudvaid võimalusi. Üks neist on Pärnu auväärsest ajaloost ja olulistest sündmustest kõnelevate ehitiste ning paikade märgistamine kokkuleppelises kujunduses.
Näidetena on nimetatud 2011. aastal 760aastaseks saava Pärnu ajaloo eesti- ja ingliskeelset kokkuvõtet nii Rüütli platsil kui Vana-Pärnu kalmistu kõrval toomkiriku mälestuskivi juures.
Linnakodaniku maja ümarlaua arvates on tarvis külalisele meelde tuletada, et Pärnu on üle 170aastase ajalooga auväärne kuurortlinn. Viide sellele võiks olla kuurordi kunagise südame ja sümboli mudaravila juures.
Teise maailmasõja eel oli Pärnu Eesti üks täiuslikumalt arendatud ja tunnustatumaid kuurortlinnu, mida suuresti kujundas linnaarhitekt Olev Siinmaa, kelle sünnist möödub tuleval aastal 130 aastat. Hansagümnaasium on üks tema projekteeritud silmapaistvaid hooneid, mille ees asuv haljasala kannab Siinmaa nime.
Pooleli ajalooraamat
Pärnu linnaarhitekt Karri Tiigisoon leiab, et linnakodaniku maja ümarlaua mõtted väärivad edasi- ja kaasamõtlemist.
"Linnas liikujale peaks linn ennast avama, olgu hoone või ajalooline paik, ükskõik millisel viisil peaks külaline saama aimu linna ajaloost," arutleb Tiigisoon. Ta lisab, et senised tähised - eesti- ja ingliskeelne tekst postile kinnitatud alusel mugavas lugemiskõrguses - on stiilis, mida kujundusvõttena tuleks jätkata.
"Vallikääru projektiga astutakse suur samm linna ja selle ajaloo tutvustamisel edasi, üles saab linnaplaan ja Tallinna värava juurde linna makett," mainib Tiigisoon. "Linn on ju nagu ajalooraamat, mida arendada ja vaadata selle staatust laiemalt, mitte ainult sildistamist. Sest Pärnus on inimesi, keda jäädvustada skulptuurina, näiteks või Olev Siinmaa, kes sobiks Rüütli tänavale, sest tema enda projekteeritud elumajagi on seal lähedal."
Linnaarhitekti sõnutsi ei anna skulptuurid ainult ajaloolist teavet, vaid muudavad linnaruumi lõbusamaks ja huvitavamaks.
Pildistamise tõmbekohad on Pärnu Postimehe asutaja Jannseni kuju Rüütli tänaval ja muusik Raimond Valgre kuju kuursaali juures, Amandus Adamsoni loodud Koidulast rääkimata.
"Rüütli tänaval tuleks skulptuuride rida kindlasti jätkata, see tõstaks tänava tähendust ja huvitavust," mainib Pärnu linnakodaniku maja perenaine ja sealse ümarlaua kokkukutsuja Hilja Treuberg.
Tema jutu järgi arutas ümarlaud juba 2008. aastal läbi rea persoone ja jäi arhitekt Olev Siinmaa ja kuurordi asutaja, linnapea Oskar Kase kujude juurde.
KOMMENTAAR
Igapäevane tähelepanu
Hilja Treuberg, Pärnu linnakodaniku maja perenaine
Meie ümarlaud, mis linnakodaniku majas koos käib, on oma mõtteid Pärnus igapäevast tähelepanu vajavate, oluliste ajalooliste objektide tähistamise kohta avaldanud nii eelmisele linnavolikogu esimehele Ahti Kõole kui töös kasutamiseks uuele, Cardo Remmelile.
Väljendame arvamusi, tundes vajadust väärtustada kodulinnale olulist nii, et ise uhkust tunneksime ja külastajad sellest aimu saaksid. Eriti need, kes käivad omal käel, mitte giidiga, või tahavad süveneda Eesti ühe vanema, järgmisel aastal 760aastaseks saava linna möödanikku.
Olen kogenud, kuidas näiteks rootslased lähevad elevile, kuuldes, et Pärnus avati esimene konsulaaresindus 1762. aastal ja see oli Rootsi Kuningriigi konsulaat. "Kus see maja on? Me läheme kohe vaatama," tahavad nad kiiresti Kuninga tänavale jõuda.
Kahju, et me ei kasuta oma ajalugu ära, ei tõsta esile seda, mis siin oli erakordne või esimene, näiteks või esimene eestikeelne progümnaasium.
Mulle tundub, et puudu jääb kesksest initsiatiivist, samal ajal saab aga iga majaomanik midagi teha, et tunda uhkust just selles või teises hoones asunu ja selle märgistamise üle. Samal ajal on häbiväärses seisus kirikuõpetaja ja kirjamehe Rosenplänteri nimega tahvel Kuninga tänava majal, omaaegsel Eliisabeti kiriku pastoraadil, mille praegune omanik on unarusse jätnud.