/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Hinnang 31. mai varahommikul toimunule on kirjas ÜRO julgeolekunõukogu 1. juuni istungi eesistuja resolutsioonis: "Tegu oli Iisraeli sõjalise operatsiooniga rahvusvahelistes vetes Gazasse liikuva konvoi vastu." Iisraeli ja Palestiina suhetega on juba ammu nii, et neis saab selgust alles kellegi kolmanda poole pöördudes.
Lihtne kinnitus: 2. juunil tsiteeris kogu Läänemere ümbrust infoga varustav uudisteagentuur BNS Iisraeli saadikut ÜROs. Too mainis pika õigustuse kõrval, et Iisraeli on hukka mõistnud Türgi ja Iraan. Kõik!
Mõistagi on selge, miks viidatakse Iraanile, ent Iisraeli esimeste hukkamõistjate hulgas olid Prantsuse president, ÜRO peasekretär, Euroopa Liidu välisminister, Kreeka, Rootsi ja Taani, seejärel enamik Euroopa riikidest. Pehmema avalduse tegid Saksamaa kantsler, Inglise välisminister ja USA riigidepartemang.
Pärast mainitud resolutsiooni - aga selle taga oli 15 riiki -, tegid Iisraeli ohvritega kaasnenud tegevust hukkamõistva eraldi avalduse Venemaa, Prantsusmaa, Hiina. Teisisõnu: Lähis-Idas juhtunu mõistmiseks tuleb orienteeruda neutraalsetele hindajatele. Praegu võib selleks kindlasti pidada ÜRO julgeolekunõukogu, mille USA ja Türgi vedamisel koostatud otsust juba tsiteerisin.
Et tegemist oli rahvusvaheliste vetega (algul väideti, et Iisraeli sisevetega), on ettevõetul kaaperdamise maik ja on raske rünnatavale ette heita seda, et ta otsustas kutsumata ja relvis külalistele vastu hakata.
Pigem jääb toimunust mulje, et Iisrael läks harjumuspärase malli rakendamisele. Teades, et laevadel asub neidki, kelle Iisrael on musta nimekirja kandnud (tavaline selgitus, kui Iisraeli reid araablaste manu lõpeb mõne laibaga), ei kehtestatud relvakasutuse piiranguid. Kuna üheksa tapetu kõrval on paarkümmend haavatut, on juhtunut raske hinnata teisiti kui veresauna. Just seepärast tabas Iisraeli maailma enamuse hukkamõist.
Iisraeli tegevust taunides tuleb lisada, et ega's mõni teinegi - terroriste kõrvale jättes - pole puhas kõnealuseks veretööks vastava õhkkonna loomisest. Ei maksa unustada, et praegu käib sõda Afganistanis-Pakistanis, Iraagis ja kergemalt Põhja-Kaukaasias. Oli kolmaski - Gruusias. Euroatlandi jõud peavad sõda Somaalia ranniku piraatidega. Ettekäändeid relvad käiku lasta jagub. Afganistani mindi USA vaenlase number 1 tabamiseks, Gruusiasse väidetavalt selleks, et päästa seal hukkuvaid venemaalasi.
Novembris 2009 Venemaa koguni seadustas enda õiguse saata oma sõjavägi välismaale kaitsma oma kodanike elu! Pea samasugust juttu: meil on õigus saata oma väed kaitsma rahvusvahelisi kaubateid, et meie inimestel oleks tööd ja tulu, rääkis Saksamaa president Horst Köhler 22. mail. Kutsunud esile avalikkuse pahameeletormi, otsustas mees ametist lahkuda. USA ladvik ja ajakirjandus kuulutasid selle peale Köhleri vastutustundetuks.
Ning kui Saksa meedia algul Köhlerit igati kõigutas, siis tagantjärele kuulutas temagi presidendi tagasiastumise valeks sammuks, sest nii tõmmati tähelepanu delikaatsele probleemile. Kokkuvõtvalt: kui suured (Iisraeli seljatagused) ainult ei sõdi, vaid koguni seadustavad enda õigust sõdida, kus pähe tuleb, siis mida tahta väiksemalt (Iisraelilt)? Sestap, kui ülal sai tähelepanu juhitud vajadusele leida neutraalseid infoallikaid, siis juhul, kui räägivad relvad, on tark orienteeruda riikidele, mis parasjagu ise ei sõdi.
Ka sel esmaspäeval voolas Vahemere idanurgas veri, kui Iisrael tappis neli väidetavat sissi, kes olla üritanud sukeldudes randa jõuda. Tapetud mõistagi vaikivad, ent erinevalt nädal tagasi surmatud üheksast türklastest (üks USA kodakondsusega!) on nad araablased, mistõttu võib karta, et tuleb kättemaksuaktsioon. Jääb loota, et sedapuhku jätkub araablastel oidu end tagasi hoida ja kasutada 31. mail hukkunute hinnaga tekkinud neile endile soodsat seisu nii Gaza blokaadi murdmiseks kui ka Palestiina riigi loomise kõneluste taasalustamiseks.