Pärnu ooper toob suveõhtusse sära

Kas väike, kuid ideedelt lennukas ooperitiim näitab taas mitmekesist ja üllatusi tulvil muusikateatrit nii klassikalise ooperimuusika austajatele kui uudsetele vaatenurkadele avatud publikumile?

Me ei sea piire muusikale, mida esitame. Mitusada aastat tagasi loodud muusika võib olla tänapäevane, kui seda tänapäevaselt tõlgendada. Oleme mitu aastat rakendanud repoo-kontseptsiooni, mille aluseks on stiilide süntees, dekonstruktsioon ja rekonstruktsioon. Oleme Vanalinna kooli õue nimetanud naljatamisi kunstide süntesaatoriks.

Kuidas sünnivad lavastused?

Mina ei tea, kust ideed tulevad. Öeldakse, et luule ei tule tuulest, see tähendab, et päris tühjast pole võimalik luua. Siiski on ideedeks vaja mingit vaakumit, tühja ruumi, mis väärt ideed muude mõtete seast esile tõstaks. Meie lavastuste läte on ooperi ajalugu, mis on tulvil ideid.

Millist mõtet kannab ja kelle heliloomingul põhineb lavastus "Naine?!"?

"Naine?!" on naise eri olekute analüüs. Kõlab Sri Lanka päritolu Inglise helilooja Sohrab Udumani antiigiaineline "Cassandra", milles on kujutatud ebakindlat, pealesunnitud mõtete küüsis vaevlevat naist. Samuti Šveitsi helilooja Jürg Wyttenbachi "Encore!", mille sündmustik põhineb Kaug-Ida lool igavlevast radžast, kelle igavus kaob alles pärast seda, kui üks tema tantsijannadest pärast seitsme loori tantsu elavalt nülitakse.

Peale sopran Kai Kallastu teevad kaasa tšellist Aare Tammesalu ja helilooja Hans-Gunter Lock. Lavastaja on Liis Kolle.

Kuidas on Vanalinna kooli õu vokaalsolistidele meeldinud, kas sealne akustika on kuidagi eriline, võrreldes linna muude vabaõhupaikadega? Kas lauljad vajavad hääle võimendamist?

Vanalinna kooli õue teeb eriliseks selle loomulik akustika. Seal puudub vajadus hääle võimendamise järele. Seni on kõik lauljad kohaga rahule jäänud. Võib vaid ette kujutada, milliseks kujuneb akustika, kui õu on ühel hetkel kaetud vihmakatusega ning lava ja tribüünid on välja ehitatud nagu vaja.



Loodetavasti see mõte teostub peagi. Sellise asjade käigu puhul muutub õu atraktiivseks kindlasti paljudele lavastajatele.

Viimasest ajast ei meenu Pärnus teist sellist vabaõhuetenduse paika, mida järjekindlalt oleks ekspluateeritud ooperi või süvamuusika esituskohana.

Kas vihmaga etendused-kontserdid toimuvad?

Oleme oma selle suve etendused plaaninud nii, et väike vihm meid ei sega. Suure vihma korral peame muidugi reageerima ja kõige hullemal juhul etenduse ära jätma.

Siiski on Pärnuga huvitav lugu. Nimelt ei ennusta hommikune ilm enamasti õhtu kohta midagi. Hommikul võib sadada lausvihma ja olla tormituul, kuid õhtul umbes kella kaheksa ajal toimub imeline pööre: tuul vaibub, päike tuleb välja ja etenduse alguseks säravad tähed.

Loomulikult kavatseme tulevikus kutsuda Vanalinna õuele külalisteatreid.

Soovime arendada Pärnus välja ooperifestivali, kus suve jooksul etendub vähemalt kuus eri produktsiooni: neli meilt endalt ja kaks mõnelt põnevalt külaliskollektiivilt.

Tundub, et Pärnu ooper ajab järjekindlalt oma asja, hoolimata heitlikust ilmast nii otseses kui kaudses mõttes. Mis on teie suurimad motivaatorid Pärnus tegutseda?

Motiiv on lihtne. Kui tutvume muusika ajalooga, vaatleme minevikus toimunut ja praegu maailmas toimuvat, täheldame, et kõige kõrgema kunstiväärtusega projektid on sündinud eraalgatusest. Mõnele võib see tunduda imelik, kuid isiklikult usun Pärnu väga suurde kasutamata potentsiaali.

Meil on kingitusena eelmistelt põlvedelt nii palju asju, mille suunas ülejäänud linnad alles pingutavad: fantastiline loodus, kompaktne ja suures osas rikkumata linnasüda, vägevad ehitised. Siin on suurepärane koht teha midagi erakordset ja säravat.