Kõik algab inimestest

, muusikasõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kesklinna koolide võimla akustika oli käsikellamuusika jaoks sobiv.
Kesklinna koolide võimla akustika oli käsikellamuusika jaoks sobiv. Foto: Anete Kruusmägi

Pärnus toimunud käsikellade festivalil sai kuulata suurepärast muusikat ja tõdeda, et iga üritus saab alguse heast ideest ja pühendunud inimestest.

Aastal 1993 tõi Aivar Mäe Eestisse käsikellad, sellest said alguse nüüdseks suurt populaarsust võitnud ansambel Arsis ja kellade kool, kus lapsi muusikaliselt igakülgselt haritakse.

Käsikellaansambli sünd Pärnus

Mõni aasta hiljem sattus muusikaõpetaja ja dirigent Helvi Treiblut Pärnus Agape kirikus  nägema imelist pilti: kirikuliste ees seisid lapsed, käes värvilised kellukesed.

Laste kõrval oli kaks täiskasvanut: Nancy Eubanks USAst, Agape toetaja, kes hiljem kinkis pärnakatele esimesed väikesed kellad, ja Maarja Laak, tollel ajal pianist Agape kirikus.  

Laak palus Treiblutilt abi kellade ansambli juhendamiseks, nii loodi Agape huvialakool ja kellade ansambel. Ansambel kujunes kiiresti edukaks, esineti Skandinaavias, Euroopas ja Ameerikas.

Keerukate finantsolude tõttu sõlmiti hiljem koostööleping Agape kellade ansambli ja Rääma põhikooli vahel. Rääma kooli direktor Elmo Joa leidis, et lapsed on põhiliselt tema juhitud koolist, ja käivitas huviringina Rääma põhikooli kellastuudio, mida juhatab Helvi Treiblut. Eelmisest hoooajast on kontsertansambli dirigent Elo Kesküla ning kavade lavastamisel abiks kooli huvijuht Kaie Pupp.

Et mul oli võimalus käsikellade festivali raames toimunud Häädemeeste kiriku kontserdile muusikutega kaasa sõita, olin tunnistajaks fenomenile, kuivõrd palju sõltub inimesest. Rääma kooli direktor ei pidanud paljuks olla nn transamees (kelladeansambli instrumentaarium on aukartustäratava kaalu ja mahuga) ja igal sammul kõiges abiliseks.

Festivaliidee Ameerikast

Käsikellade festivali idee tuli Pittsburghi Presbyteri kiriku kaunite kunstide ja muusika institutsiooni muusikajuhilt Richard Pinkertonilt, kes kuus aastat tagasi oli Pärnus Agape käsikellade ansambli külaline. Et kohtumine jättis talle sügava mulje, otsustas ta tulla välja juba palju mastaapsema ettevõtmise – käsikellamuusika festivaliga.

Festivalil “Bell force 2010” osalesid Tallinna käsikellade ansambel Arsis (dirigent Aivar Mäe) ja selle filiaal Tartust (dirigent Mari Tooming), ansambel Nõmmelill Nõmme keskusest ja KellaRing (dirigent ja solist Inna Lai), Berliini ansambel (dirigent, helilooja ja organist Andreas Hillger) ning võõrustajate ansambel Agapella (dirigent ja flöödisolist Elo Kesküla).

Festivali avalöök oli Arsiselt Pärnu raehoovis. Mulje oli atraktiivne, hoolimata sellest, et vabas õhus ei kontsentreeru kõlad selliselt kui suletud ruumis. Võlusid ansambli pildiline efektsus neidude kuldselt küütlevate kleitide näol ja äärmiselt artistlik, esimesest žestist alates kuulajaskonda enda hõlma saav Aivar Mäe.

Kava valik oli hea, nii Griegi “Hommik” kui Tšaikovski “Pähklipureja” tantsud on ideaalne materjal käsikelladele. Aivar Mäe musikaalsus on kaasahaarav, tema žest fraasi lineaarsust soodustav ning kontrastid tempodes ja dünaamikas (näiteks Brahmsi “Ungari tants nr 5”) vaimukad. Hingekosutavalt mõjus C. Kreegi vaimuliku laulu “Mu süda, ärka” seade.

Ei saa mainimata jätta Mäe lennukat vahetekstide improviseerimist, tema nutikat reklaamitegemist oma ansambli verivärskele CD-le ja järgmise päeva suurele lõppkontserdile ning koputamist Pärnu linnaisade südametunnistusele: Pärnu käsikellade ansambel on ära teinud nii suure töö ja jõudnud sellisele tasemele, et neile tuleks kindlasti muretseda viieoktaviline kuldsete kellade komplekt.

Pittsburghi ansambli The Southminster Ringers esinemine Pärnu õigeusu kirikus oli muljetavaldav. Et presbüteri kirikus on hulgaliselt šoti päritolu liikmeid, kannavad ansambli liikmed atraktiivseid šoti rahvarõivaid. Ansambli loomisaasta on 1969, liikmeskond koosneb 16-18aastastest noortest.

Ansambel mängis äärmiselt puhtalt ja klaarilt, kuid muusikalise fantaasia poolest oleks oodanud ergumaid nüansse. Et ansamblil oli seljataga pikk reis läbi Leedu, Läti, Rootsi ja õues valitses lämbe 30kraadine ilm, võis rolli mängida väsimuski.

Kontserdid kirikus ja spordisaalis

Häädemeeste kiriku kontsert oli jaotatud Berliini ansambli ja nõmmelaste vahel, sakslased kooripealsel oreli saatel ja eestlased altari ees. Puidust sisemus annab selle kiriku akustikale oma võlu, siin puudub ülemäärane kaja ja kõik hääled on reljeefsed.

Originaalne oli sakslaste Schuberti “Ave Maria” seade. Orelil kõlas ülemine hääl huvitava variatsioonina ja altari ees kajasid mahedalt chimes-kellad.

Lõppkontserdil kesklinna koolide kena disaini ja üllatavalt hea akustikaga võimlas kõlas 73 käsikellamängija ühendorkester. Muusika sisaldas põhiliselt tuttavaid meloodiaid, kuid kõik omanäolises ja võluvas kuues.

Väga tahaks kiita Agapella ansambli esinemist Elo Kesküla juhatusel ja nende kava ülesehitust. Kaasatud oli nooruke laulja Martti Laas Olav Ehala/Jaan Tätte lauluga “Ma tahan olla öö”. Südamlikult mõjus Valter Ojakääru “Oma laulu ei leia” seade flöödile, kelladele ja tantsupaarile rahvariietes.

Õhtu lõpetas ühendorkester, kuhu lisandusid ka “Agapella“ kõige väiksemad liikmed oma kellusarnaste plaatkellade ja Chris Sommer särava trompetiga: kõlas Ülo Vinteri “Põhjamaa, me sünnimaa”.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles