Sookuningas punastavad murakad ja Nigulas eputavad liblikad

„See on lõunapoolne pisiliblika liik, oleme nagu eelpost selle Eestis püsimisele,“ räägib keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Agu Leivits. „Ja kui takjaõied lähevad lahti, on need atraktiivne toidulaud rändavatele admiralidele ning ohakaliblikatele, ja kui karuohakas õitsema hakkab, algab meil tähikute aeg.“

Räästapääsukesed pikeerivad üle õue pesani ja räästa varjust välja. Vanarahva tähelepanek ütleb, et kui pääsukesed lendavad madalalt, tuleb vihma. Äikest ähvardab kaela tuua Läti poolt ennast üles upitav pajapõhjavärvi pilvelaam ning sellest annab märku umbselt leitsakuline õhk.

„Millega meid täna õnnistab, ei tea,“ ütleb Leivits, kelle saatel teeme lähitutvust Sookuninga looduskaitsealaga (5867 hektarit). See jääb Tali-Tuuliku kruusateest kurakätt. Hüvakätt, kui seista näoga Läti poole, laiub Nigula looduskaitseala (6397 hektarit).

Need looduskaitsealad on moodustatud raba ja metsa ökosüsteemide ja seal elavate liikide kaitseks. Mõlemad on rahvusvahelise tähtsusega märgalad ja moodustavad Läti-poolsete soodega piiriülese Põhja-Liivi märgala, mis on Baltimaade olulisim põlislooduse kompleks.

Neli märksõna

Põlise talukoha järgi nime saanud Sookuninga ja Nigula kaitse põhimõtte võib öelda nelja märksõnaga: kogukonnapõhine adaptatiivne ökosüsteemne teaduspõhine korraldus.

Kogukonna kaasamise olulisust rõhutab Leivitski, sest kaitsekorralduse tükeldamise järel keskkonnaameti ja riigimetsa majandamise keskuse vahel tuleb järjest rohkem teha koostööd ja koordineerida, ärgitada appi talgulisi, loodusteadusi õppivaid tudengeid, kodu- ja välismaiseid teadlasi, kohalikke omavalitsusi, maaomanikke ja mittetulundusühinguid.

Viimane tore näide on Eesti looduse fondi tosin paari abikäsi, mis talgute korras tegid Sookuningas kraavidele turbatamme. Nüüd pole rabaveel äravoolamisega enam kiire.

Teine märksõna – adaptatiivne – tähendab maakeeles kaitsekorralduslike tegevuste tulemuslikkuse seiret ja vajadusel plaanidesse paranduste tegemist.

Inimese sekkumine looduses toimuvasse ka looduskaitse eesmärgiga eeldab põhjuse ja tagajärje uurimist, sest umbropsu ei saa minna isegi turbatammi tegema, kuigi Läti ja Iiri kogemus kinnitab sellise tegevuse tulemuslikkust soode veerežiimi taastamisel.

“Ökosüsteemne lähenemine on käesoleva aja looduskaitsemeetod, ei räägita enam, et ainult seda või teist liiki peab väga rangelt kaitsma, sest liigid tulevad ja lähevad, muutuvad liikide elupaiga eelistused, seda mõjutavad üleilmsed kliimamuutused ja muud tegurid, mida ei ole võimalik Eestist kontrollida,” selgitab Leivits.

Näiteks rukkiräägu arvukuse kohutav vähenemine Edela-Eestis. Kui 2007. aastal oli Saarde vallas saja ruutkilomeetri suurusel alal rääksumas 106 paari, siis tänavu vaid 47. Seirajatel on põhjust küsida, kas rukkiräägu kahanemist mõjutab hoogustuv põllumajandus või hoopiski tingimused nende talvitusalal Aafrikas.

Ja neljas sõna – korraldus – tähendab, et praegused korraldajad mõtlevad, kuidas looduskaitse tulevastele põlvedele oleks sutsu odavam. Ka soodes, mis seovad süsinikku, annavad meile puhta vee, pakuvad iluelamust ja laevad oma ürgusega stressis inimese patareisid.  

Kosmosest kiigates

Aegunud arusaama järgi müttavad loodusevaatlejad ja -uurijad päevast päeva mööda soid, rabasid ja metsi. Ilma-, elupaiga- ja veeandmeid võib koguda kosmosest tehtud satelliidipiltidelt ja tõmmata sülearvutisse sensoritest, mis iga poole tunni järel mõõdavad soos veetaset. Arve päevade, kuude ja aastatega võrreldes selgub asjatundjatele mõndagi põnevat.

“Selgelt ilmneb, et pärast soo piirdekraavile kobraste tehtud tammi kadus suvine veetaseme väga järsk miinimum raba peal,” kinnitab soode ja rabade uurimisest innustunud Leivits.

Ülevaltpoolt pilvepiiri saadud pildid jõuavad loodusteadlasteni Euroopa kosmoseagentuuri kaudu ja nende abil tehakse nii kaugseiret kui hoopiski maapealsemaid projekte. Näiteks üks keskkonnaametis käsil olev töökava peab andma vastuse küsimusele, kuidas radarsatelliitide kogutud infot kasutada poollooduslike koosluste puhul ehk otse öeldes vaadata, kas hooldustoetuse saanu on ikka raha sihipäraselt kasutanud ja heina maha niitnud.

“Maa-ameti aerofotode järgi oleme uurinud eri liikide, näiteks laanerähni kui vanametsade liigi elupaigaeelistusi, vähendades nii välitöödeks kuluvat energiat ja aega,” selgitab Leivits.

Kõrgtehnoloogia on tore ja vajalik abimees, aga käsitsitööst ei anna rahvusvahelise staatusega looduskaitsealadel mööda hiilida, olgu siis vaja kraavi visata või sooserva pealetungiva männiku eest kaitsta või tõlkida lindude keelde 1950. aastate aerofotodega võrreldes praegusseisu nende elupaikadega ning planeerida loodusega sina peal olijate välitöid.  

Rabakonna kodu

Riigipiiriäärsed Sookuninga, Nigula ja Läti poolelt Ziemelu Purvi moodustavad maailmas järjekorras kuuenda piiriülese märgalakompleksi, see on Põhja-Liivi märgala. Siin tehakse teadust ja korraldatakse kaitset rahvusvaheliste ühisprojektide alusel.

Saksamaa Greisfaldi ülikooli teadlased läksid meie rabasid nähes nii leili, et veetsid Ruunasoos töötandril esimese hooga 16 tundi jutti.

“Koostööd on vaja palju teha,” rõhutab Leivits ja näitab hollandlase Bjorn Robroeki raamatuks vormistatud ingliskeelset doktoritööd, millel eestikeelne kokkuvõtte uurimusest “Turbasammaldevaheline konkurents Euroopa rabades muutunud kliima tingimustes”. Sellest selgub, kuidas sood mõjutavad Euroopa taimkatet, kliimamuutusi, sademeid ja miks niisugune meil soodes tavaline liblikas nagu sootäpik on Hollandis haruldaseks muutunud ning kuidas Madalmaade sootaimestikku mõjutab lämmastikurohke vihmavesi.

“Meil on siin suvel maja rahvast täis, Tartu ülikooli praktikandid, välisteadlased, nende kasutada on arvutid, labor koos seadmetega ja raamatukogu, teadlaste majast paarsada meetrit ühele või teisele poole minnes oledki soos,” räägib Leivits.

Rabas räägib turvas tema vastu huvi tundjale ise, mis on toimunud näiteks viimase poolesaja aastaga või mitme tuhande aasta jooksul. Selleks jutuajamiseks piisab kindlalt sügavuselt võetud peotäiest turbast ja mikroskoobist, et määrata turbasse talletunud samblaliike, et saada aru raba taimkattes ajaga toimunud muutustest.

Sookuninga ühes rabadest, Rongus, ulatub turbakiht seitsme meetri sügavusele. Turbatöösturitel ei ole aga parimagi tahtmise juures võimalik siia kaevandamisplaanidega läbi murda ja rabakonna kodud jäävad alles. Looduskaitsealune pruunikas rabakonn meenutab tavalist rohukonna, aga tema nina on terav ja seepärast tundub rahuliku loomakese nägu kuri.

Insener kobras

Ma ei tea, kuhu kolisid Pärnu Vallikääru koprad töömüra jalust, aga kui nad taibanuks minna Sookuningasse, ehitaksid nad seal kõdusoometsa häirimatus rahus oma insenerimõtte järgi vettpidavaid tamme.

“Ei ole neil lubasid ega raha vaja,” mainib Leivits kobraste tegutsemise kohta alal, kus soodesse rajati kraavitus üle saja aasta tagasi. Tegelikult töötavad isegi need näiliselt kinnikasvanud roheka taimevaiba all kraavid siiani.

Sookuninga ja Nigula raba toidavad Reiu, Lemme, Häädemeeste, Priivitsa ja teisedki väikesed jõed, aga kui vesi läheb liiga kiiresti ära, jäävad jõesängid kuival ajal toiduta ning neis koorunud meriforelli ja jõesilma vastsed hukkuvad.

Vee liigkiire äravoolu peatamine soost on põhjus, miks on vaja rajada raba kuivenduskraavidele turbatamme ja miks kobraste tegevus võib sooservas olla hoopis kasulik ning aitab loodusliku veerežiimi taastamisele usinalt kaasa. Kohe nii, et mõnes kohas laiub pilvi peegeldav veeväli, kuigi kesknädala sadu ei tasunud isegi rabale südasuvise põuaga tekkinud veevõlga.   

Mõru liblikas

Sookuningas hakkavad murakad punastama ja sinikad võtavad tooni, kanarbik on kohe-kohe avamas lillakaid õisi ja sookail levitab peavalulõhna. Turbaste veesilmade kohal tiirutavad kiilid ja liblikad püüavad kõdusoometsa alt päikesekiiri.

Harrastuskiiliuurija Leivits läheb elevile: näitab rohelise tagakehaga kiili luhakõrsikut, siis “tuumaseent kandvat” sini-mustakirjalist seenliidrikut, pruuni tondihobu, kes meenutab veepeegli kohale tardunud helikopterit.

“Vaadake, sinikavaksik,” näitab Leivits kidura männi tüve suunas. “See on ööliblikas, põhja poolt tulnud, elab rabatundras, meil elab ainult rabamännikutes.”

Puutüvel istuva väikese liblika tiivad on pruunikat kaitsevärvi ja oskamatu silm otsib seda haruldust kaua, kuni putukas otsustab lendu tõusta ja välgutab oma altpoolt oranže tiivakesi. See apelsinivärv kinnitab tema kui eine jahtijatele, et tegemist on mõru suutäiega.

Sookuningast vaid väikse osa hõlmav Ruunasoo raba on teadlastele klassikaline rabauurimise mudelala ning Ruunasoosse püstitatud vaatetornist saab kuue meetri kõrguselt heita pilgu kidurate mändidega täistikitud alale nii kaugele, kui silmad ulatavad. See maaliline pilt läheb värvikamaks suve edenedes ja sügise lähenedes.

Nigulas on liblikate riiklik seirepunkt ja selle asukoht pole umbes valitud. Väikesed helesinised, suuremad valged ja suured mustvalged liblikad lehvivad keskpäeval silme eest läbi. Leivits teab nende hingeelu tundjana, et pilvealuse ilmaga ei ole nad närvilised, ja jääb binokliga vaatlema suur-kiirgliblikat ja väikest kiirgliblikat. Selle tiivad annavad valge mustri all omapärase mustjassiniselt kiirgava helgi. Nigula looduskaitsealal on kirja saanud peaaegu 600 suurliblikaliiki, kellest enamik armastab öist lendlemist.

“Varem oli väike-kiirgliblikas Eestis üliharuldane, viimasel kümnendil aga jõuliselt meil levinud,” selgitab teejuht ja nimetab silma jäävaid suveliblikaid eesti ja ladina keeles.

Uus kiililiik Nigulas

Nigula kohati kinnitustest lahti kulunud laudadest looduse õpperada laseb pilgul puhata rabajärvel, laukasilmadel ja älvestel. Teejuht hoiatab, et golfimuru moodi rohetavate ja valge nokkheina madalate õitega kohtade all on laugas, millest väljapääsemiseks aitab parimal juhul neljasillavedu ehk käpuli väljaronimine või halvimal juhul mülkast väljaroomamine.

Just nagu tellimustöö lendab üle raja ja jääb oksaraole pidama siniste tiibadega kiil, kes kütab Leivitsa hasarti. “See on vöötvesineitsik! See on Nigula jaoks uus liik, kohati on see tavaline liik, elab enamasti vooluveekogudes, aga Nigulas pole teda varem nähtud, see on 29. kiililiik Nigula looduskaitseala kiilinimekirjas, ilmselt on selle liigi siia ilmumine seotud sooserva viimasel ajal tekkinud kopratiikide riviga.”

Ja siis kõneleb Leivits pikalt-laialt sellest, kuidas Nigula looduskaitsealaga kokkukäivas Kabli linnujaamas on hakatud uurima kiilide rännet ning mismoodi ameeriklased kiilidele raadiosaatjad selga sokutasid ja enda hämmastuseks teada said, et kiilid on rändsed isendid ning 12 000 kilomeetrit ühelt kontinendilt teisele reisimine pole neile mingi küsimus.

Hea, et putuktoiduline huulhein alles õitseb, näeb valge õie järgi välja nagu üksik maasikataim. Vastasel juhul õgiks evolutsiooniteooria looja Darwini lemmiklill magusa nõre peale kohale lennanud putukaid ja seediks suutäit, kuni järgmine saak huulte vahele maandub.

Labor rabas

Looduskaitseasutuse kauaaegse töötajana leiab Leivits, et looduskaitse on aastatega muutunud üha rohkem tööstuse sarnaseks, kus ei saa enam rakendada nõukogudeaegset lihtsat keeldude-käskude süsteemi. Selle asemel tuleb arutada, milliseid teenuseid kaitstavad alad pakuvad. Piiriäärsetel looduskaitsealadel tiksub valjemini ühise rahvuspargi moodustamise mõte Põhja-Liivi alal. Rahvuspargi moodustamine kolme looduskaitseala ja kahe riigi peale ei tooks kaasa lisapiiranguid, vaid avardaks kohaliku elu edendamise võimalusi.

Nigula looduskaitseala keskuse juurde Vana-Järvele ehitatud teadlaste majast viib rappa poolekilomeetrine seirerada, mille ääres kallutavad oma päid õitsenud valged tuppvillpead.

Raja lõpus on päikesepatareiga täppisilmajaam, mis fikseerib temperatuuri kõrval andmed, millest teadlased saavad teha järeldusi soo hüdroloogia kohta.

Sademetemõõtjasse kogunenud veest võetud proovid aga näitavad selle koostist ja annavad aru, kui palju lääne poolt vihmaga siia kanduv saast mõjutab rabade elu kulgemist.

Nigulas aastakümnetega kogutud andmeread on teaduspõhiste looduskaitseotsuste tegemisel oluline teaduspõhine alus. Neid andmeid vajavad looduskaitseametnikud mõistlike otsuste langetamisel ja teadlased, et mõista looduslike süsteemide toimimist.

Üks oluline tänavune kohapealne tegevus on Eesti soode inventuuri lõpetamine, seda suurt tööd toetab Norra Kuningriik ja teevad teoks Eestimaa looduse fond ja keskkonnaamet.

“Sel suvel tuleb jõuda seni inventeerimata suurte või väiksemate soolaikudeni, kus kirjeldatakse nende taimkatet, hinnatakse kasutamise ja kaitse võimalusi ja vajadusi,” räägib Leivits käsilolevast projektist. See lõpeb varakevadel rahvusvahelise konverentsiga tõenäoliselt sooderikkal Pärnumaal, millest veerand on soode all. Põhiteema on märgalad ja põlisloodus kui inimestele antud korvamatu väärtus.