Festivali parimad päriselufilmid võlusid siirusega

Festivali peateema oli saatus ja selle võimalik mõjutamine inimese või rahvuse poolt. Programm sisaldas filme igast maailma nurgast ja helendava ekraani vahendusel võis tutvuda nii prantsuse ehituskunsti, Kameruni džungli ðamaanide kui poola söepõletajate eluoluga.

Soomlaste “saunalugu” tegi ilma

Festivali rahvusvahelist žüriid juhtis Taani produtsent ja filmiõpetaja Andreas Fischer-Hansen, veel hindasid filme Jaak Kilmi, Tiina Lokk, Ain Roost ja Pille Runnel.

Fischer-Hansen tõdes, et võistlusprogrammis oli väga palju huvitavaid ja vaatajaid liigutavaid filme. “Žürii peaauhinna võitnud “Eluaur” oli võrratu lugu, väga hea idee ja teostusega,” kiitis žürii esimees soomlaste filmi. “Mind puudutas ka Jaanis Valgu film “Teisel pool teed”, mis näitas vanu inimesi (ravikindlustuseta patsiendid hooldusraviosakonnas – toim) haiglas väga viletsates tingimustes ja naisi, kes nende eest hoolitsevad.”

Lühifilmide kategoorias pidas žürii esimees oma lemmikuks Piotr Zlotorowiczi “Söepõletajaid”, mis võlus kaunite kaadrite ning vähese rääkimise ja muusikaga. “Mulle käib tihti filmis kasutatav muusika närvidele,” väitis Fischer-Hansen. “Justnagu režissöör kardaks, et tema sõnum pole muusikata küllalt mõjukas.”

Joonas Berghälli ja Mika Hotakaineni “Eluauru” kiitis ka Tiina Lokk. “Võlus avameelsus, millega autorid lähenesid oma kangelastele ja suutsid karedad soome mehed saunas siirast juttu rääkima panna,” tunnustas žürii liige. “Filmis polnud traagilist hala, vaid palju sooja huumorit ja südamlikkust. Võib-olla ladinaameeriklased ei oskaks seda väärtustada, aga meie teame, mida tähendab panna eesti või soome mees oma elust avameelselt rääkima.”

Hotakainen ütles filmi kohta, et valis Soome eri paikades asuvad saunad filmimiskohaks saunas valitseva täieliku demokraatia tõttu: kõik on alasti, kõik on võrdsed, pole tõkkeid ja nii on kergem oma elust rääkida.

Lokk mainis oma favoriidina veel Eesti televisiooni programmis linastunud Fateme Goshehi ja Isa Vandi filmi “Tuhat ja üks ööd ehk kuradile need armsad mehed”.

“Tean, mida tähendab iraanlastele nii avameelse filmi tegemine – see on tõeline kodanikujulgus,” kommenteeris Lokk. “Samal ajal on see väga peen psühholoogiline teos, nüansirikas suhtefilm. Põnev oli teaduslike dokumentaalide konkursiprogramm, vaidlesime žüriis kõvasti ja kõik kolm nomineeritud filmi olid väga põnevad. Mulle meeldis veel parima kunstnikuportree preemia saanud “Tuuletallajad”, lugu filmiamatöörist, kelle vaimustus ja kirg jõudsid nii sellesse külla, kus ta oma filmi tegi, kui vaatajateni Pärnu kinosaalis.”

Handi tüdruk, põlisrahva sümbol

Prantsuse suursaadiku auhinna pälvinud autor Olga Kornienko ütleb, et on pärit Venemaa rikkast naftalinnast Surgutist, kus kaugeltki kõik ei ela rikkalt. Naftapuurimise, looduse ja põlisrahvaste probleemidega haakuvad ka tema filmid. “Hei, Aljonka!” peategelaseks oli algul plaanitud ühes naftatootmisettevõttes tööd alustav mees, kuid mehe koju, hantide peatuspaika jõudes vallutas hetkega filmitegijate südamed hoopis kolmeaastane peretütar.

“Tänan Jumalat selle võrratu, tugeva karakteriga ereda lapse eest,” tunnistas Kornienko. “Aljonka film on käinud maailmas mitmel festivalil ja mina koos sellega, Pärnussegi sattusin tänu Aljonkale. Minu jaoks on see tüdruk hantide vaba põliselu sümbol. Kui vaba ja ilus võiks see põlisrahvas olla, kui tsivilisatsioon neid ei puutuks! Pole vaja lapsi internaatidesse toppida ja sekkuda, nad õpivad ise kõike, mida tarvis. Vaja on lihtsalt maad ja nende elu seal hoida.”

Režissöör loodab Aljonkast 10-15 aasta pärast filmida loo teise osa, et tema saatuse kujunemisest osa saada.

Naise viimane film räägib taas põlisrahva ellujäämisest: 75aastasest neenetsi mehest, kes eluaeg on teeninud põhjapõtru kasvatades oma riiki. Venemaa kahe kõige rikkama naftapiirkonna piiril elava vanataadi kodukohas hakatakse naftat tootma ja mehel jääb üle vaid oodata oma saatust, lootes, et riik teda hätta ei jätta.

“Riik, kelle heaks ta kogu elu on ausalt töötanud, sülitab selliste inimeste peale,” tõdes Kornienko. “Ometi tahaks filmis siiski säilitada lootust ja siirust, nagu Aljonka filmiski.”

Naise kodulinnas Surgutis peetakse filmifestivali “60. paralleel”, kus osalevad filmid 60. laiuskraadil asuvatest riikidest ja linnadest. Sellepärast lubas Kornienko Pärnu festivalilt kaasa võtta nii Soome “Eluauru” kui Eesti filmi “Vanamees ja põder”. “Ma ei oska küll eriti inglise keelt, kuid vaatan filme silmade ja südamega ning õpin kolleegidelt,” tunnistas režissöör.