Mark Soosaar: Pilk taha, vaade ette

Ometi ei arva ma, et riigikogulane peaks Toompeal kiivalt ainult oma maakonna asja ajama, sest nii lõhuksime oma väikese riigi kaheteistkümneks pisikeseks vürstiriigiks – just niisama palju on meil valimisringkondi. Kuidas ka pole, on rahvasaadikul vastutus ja kohustus oma esinduspiirkonna probleemid ning kitsaskohad parlamenti tuua. Sellise mõttelaadiga olengi püüdnud rahvaesindajana töötada. Üleriigilised huvid ja Pärnumaa soovid on hea tahte korral ühitatavad. Kevadistungjärgul eelnõusid koostades just nii mõtlesin.

Rannakalurid ja segane kalapüügiseadus

Kalapüügiseaduses on kümneid kordi püütud parandada äkkega seda, mis kunagi adraga viltu aetud. Kitsendusi ja piiranguid on juurde tulnud, samal ajal pole rannapüük kui rahvuslik elatusala leidnud seadusemuudatustes tõsist toetust. Harrastuskalurid on keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, kutselised põllumajandusministri hoole all.

Keskkonnaministri valitsemisalas on sassi läinud kolm täiesti erinevat tegevust: pühapäevane sportlik meelelahutus, mitte Eesti kodanike piiramatus koguses kala välja tirgutamine pluss selle althõlma mahaparseldamine ning rannarahva põline traditsioon oma kodurannas leivakõrvast püüda. Jah, just need kolm täiesti eripalgelist tegevust ongi ühtekokku harrastuspüük.

Põllumajandusministril on aga see õnnetus kaelas, et tema omab õigust lõpetada päevapealt kutseline kalapüük mingi kalaliigi osas ja seda niipea, kui Euroopa Liidu antud kvoot täis saab. Sel kevadel pani minister Helir-Valdor Seeder Liivi lahel räimepüügi seisma 7. juunil.

Oma kastmõrrad ehk kakuamid pidid merest välja vedama nii need kalurid, kellel merehõbedat oli ohtralt püütud, kui needki, kelle püünised jäid ahtraks.

Kus on siin võrdse kohtlemise printsiip? Toetudes Euroopa ühtse kalanduspoliitika põhisättele – rannapüügi toetamine läbi individuaalsete kvootide –, andsime Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooniga menetlusse eelnõu, mis lubab Eestis kehtestada räimepüügiks individuaalsed kvoodid. Siis pole ühelgi kaluril enam hirmu, et kolleegid üleriigilise kvoodi täis püüavad ja mõni mees peab oma räimeparvi alles ootava kakuami enne hooaja lõppu välja tooma.

Püsielanik kui auasi

Et aidata keskkonnaministril eraldada harrastuspüüdjate hulgast põline rannarahvas, kes püüab kala oma igapäevasele toidulauale ja hoiab traditsioonilist rannaelu, andsime menetlusse rahvastikuregistriseaduse muudatuse, eesmärgiks mõiste “püsielanik” sisustamine.

Seda seadusemuudatust pole vaja mitte üksnes Liivi lahe ääres elava rannakaluri toetamiseks, püsielaniku staatust on vaja veel väga paljudes eluvaldkondades, olgu see jäätmeseadus, ühistranspordiseadus, kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus, haridusseadus või jahiseadus.

Püsielaniku staatuseta on näiteks võimatu formaalselt end Kihnu sisse kirjutanud meest eristada aasta läbi saarel elavast põliskihnlasest, kes taotleb hülgepüügiluba või õigust vanaisa kombel mõnel laiul linnukuningaks hakata.

Ja miks ei peaks riik teadma, kus tema kodanikud tegelikult elavad, kus nad tervishoiu, hariduse või ühistranspordi teenust reaalselt vajavad?

Kahjuks ei jõudnud see eelnõu kevadel suurde saali ja mõtlikuks teeb asjaolu, et riigikogu 11. koosseisu tõsiseltvõetavat tööaega on jäänud vaid kolm ja pool kuud ehk septembri teisest nädalast kuni jõuludeni.

Kes maksab, see tellib muusika

Keskkonnakomisjoni liikmena tuleb mul tihti tegelda maavarade mõistliku kasutamise temaatikaga.

“Koonga marmori” – just nii tahaks nimetada väga väärtuslikku Koonga roosat paekivi – ümber toimunud tantsud ja keskkonnamõjude hindamise selgelt tuntav subjektiivsus inspireerisid koostama seadusemuudatust, mis on hädavajalik üle Eesti ja mille rakendamisel võiksime teed näidata teistele Euroopa riikidele.

On loomulik, et keskkonnamõjude hindamise eest maksab arendaja. Ebaloomulik on, et hindamise korraldamine on samuti arendaja voli ja kohustus. Ehk teisisõnu – arendajale on antud võimalus ja kohustus ise valida tema tegevuse võimalike tagajärgede hindajad.

On naiivne arvata, et arendaja maksab ekspertidele, kes annavad talle negatiivse otsuse, mis ei lase tal oma plaane ellu viia. Kes maksab, see tellib muusika!

Et olukorda muuta, sündis Koonga, Häädemeeste ja Tõstamaa valla, aga ka Nabala juhtumite põhjal eelnõu, mis jätab arendajale küll kohustuse maksta hindamise eest, ent korraldamine läheb omavalitsuse või riigi pädevusse.

Eelnõu on läbinud esimese lugemise, saanud keskkonnakomisjoni liikmete hulgas kõrge toetuse (7:1:1), ent komisjoni esimees Mart Jüssi, Eestimaa Roheliste Erakonna rahvasaadik, pani eelnõu kalevi alla. Alates 9. aprillist ootab ta seal korduvatest meeldetuletustest hoolimata paremaid päevi ...

Kultuuripärand kui põhiseaduslik väärtus

Tekib küsimus, kas Eesti Vabariik ja tema seadusehoone juba valmis ehitatud pole, et riigikogu üha uusi vahelagesid ja aknaid-uksi lisama peab.

Olen riigikogu ees kõneldes võrrelnud meie seadusruumi Hollandi juustuga, kus üsna palju auke sees, ja vahel krokodilliga, kes kogu oma elu järjest pikemaks kasvab.

Näiteks põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik tagab eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aastasadade. Samal ajal teame riigikontrolli hiljutisest auditist, et meil on riigis üle 500 ehitusmälestise, mis jõudnud hävimise viimase piirini.

Kes ei usu, sõitku Valga maanteed mööda Tihemetsani või Lihula maanteed pidi Ahastesse ning vaadaku riiklikke ehitusmälestisi – kokkulangenud kõrtsihooneid.

Ainuke seadus, mis reguleerib kultuuripärandi säilimist, on muinsuskaitseseadus. See sisaldab ülejäänud Euroopast palju rangemaid kitsendusi ja piiranguid mälestiste omanikele, ent riigi põhiseaduslik kohustus on unustatud (põhiseaduse üldsõnaline preambul ütleb, et Eesti riik on loodud eesti keele ja kultuuri püsimiseks).

Et täita tühikut seadusruumis, andsime 67 riigikogulase allkirjaga varustatud eelnõu menetlusse. Sellele põhiseaduse muudatusele eelnes kolm aastat tööd kõigil tasanditel, kaasa arvatud nõupidamised riigikohtus ja presidendi juures.

Põhiseaduse muudatus paneb kohustuse nii igaühele meist kui igale omavalitsusele ja riigile hoida, kaitsta ning toetada kultuuripärandi säilimist.

Pealinna rahvuspark kui üldrahvalik pühapaik

Allakirjutanu eestvedamisel tegi SDE elukeskkonna komisjon valitsusele ettepaneku moodustada pealinna rahvuspark. Kiuslik lugeja võib küsida, miks Pärnumaa saadik tegeleb Tallinna probleemidega. Aga peaministrile saadetud pöördumisega ühinesid sotsid Ida-Virumaalt, Valgamaalt, Hiiumaalt, Raplamaalt, Harjumaalt, Pärnumaalt.

Põhjus on lihtne: roheala Kadrioru pargist botaanikaaiani, mis haarab lauluväljaku, Eesti ajaloomuuseumi ja Metsakalmistu, on üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja loodusväärtuste piirkond.

Lauluväljak on ju eesti rahva pühapaik, kus saadakse kõige raskematel aastatelgi kokku, ja Metsakalmistu meie rahva tunglakandjate viimne puhkepaik.

Nii nende kui paljude teiste üksikobjektide vahel on aga igasuguse kaitseta alad, kuhu arendajad kipuvad ehitama miljöösse mittesobivaid, üleriigilisi väärtuslikke mälestisi allasuruvaid kõrghooneid.

Pealinna rahvuspark ei peataks siin arendustegevust, kuid kehtestaks ühtsed mängureeglid kõigile arendajatele ja võtaks Tallinna linnavalitsuselt kiusatuse rahuldada arendajate ahnust.

Praegu on pall keskkonnaministeeriumi väravas. Loodame, et seekord käitub minister Jaanus Tamkivi juhitav ametkond üldrahvalikest huvidest lähtuvalt.

Üleriigiline planeering rahva ette!

Põhiseaduse §32 annab mõista, et Eestis on eraomand puutumatu ja püha, ometi on samas paragrahvis saalomonlik tõetera: “Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.” See käib nii pealinna tulevase rahvuspargi kui kõige kaugema ääremaa kohta.

Kui rahvas andis nõusoleku ehitada Saaremaale Küdema lahte kruiisisadam, loob sadama edasine kasutamine palju rängemini elukeskkonda häiriva puiduveo- ja kaubasadamana minu meelest kindla riive põhiseadusega.

Ja nii juhtuski, et samal päeval Pärnu filmifestivali avamisega tuli mul korraldada SDE elukeskkonnakomisjoni virtuaalkoosolek ja südaööl pärast filmipeo avamist lähetada meie ühiskiri peaministrile.

Muuhulgas tuletasime valitsusjuhile meelde, et Saaremaa kaubasadama tekkimine üleriigilist planeeringut ignoreerides pole mõeldav. Andsime mõista, et koostatav üleriigiline planeering “Eesti 2030+” tuleb saata avalikule arutelule rahva ette, nagu seda nõuab seadus detail- ja üldplaneeringute puhul.

Samuti peame vajalikuks üleriigilise planeeringu kehtestamist riigikogus, sest riigi peamise arengudokumendi jätmine üksnes valitsuse hooleks võib meile kõigile tulevikus raskelt kätte maksta. Kaks tundi pärast südaööd sai kiri peaministrile saadetud ja puhkama mindud ...

Meil, riigikogulastel, pole ametlikku puhkusekuud. Et suvel on eelnõude menetlemine peatunud, olen valmis rohkem aega kulutama oma maakonna inimeste murede ja soovide ärakuulamisele (mu telefon on 502 4947, helistage julgelt!).

Rahvasaadik peab ju töötama nagu süda – puhkama löökide vahel. Ja meid pole vaja kollases ajakirjanduses haletseda, saame energiat tagasi inimeste aitamisest, nagu armastab öelda Tõstamaa perearst Madis Veskimägi.

Pärnumaalt riigikokku valitud saadikud annavad Pärnu Postimehe palvel lehelugejatele aru, millega nad lõppenud istungjärgul tegelesid.