Tunnistan ausalt, et lugedes teadet Lõuna-Osseetia separatisti Eduard Kokoitõ lennuki hädamaandumisest Helsingis, käis mul peast läbi mõte, et nüüd küll üritatakse teha Kekkoneni. Mäletatavasti tegi Soome suure presidendi lennuk 1964. aastal Tallinnas erakorralise maandumise, sest paberite järgi pidi Varssavis alanud lend lõppema Helsingis. Pidi, aga juhtumisi oli Tallinna lennujaamas Kekkoneni ootamas kogu ENSV ladvik, tuli kõne Tartu ülikoolis jne.
Kommentaar: Rahuvalvaja päev versus okupatsioonipäev
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
28. juuli 2010, 11:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helsingisse oli kohe-kohe saabumas Dmitri Medvedev, järsku ei meeldinud Moskvale enam Soome liha- ja piimatooted (mõni aeg varem puiduhinnad) ja kodanik Kokoitõ oli just kehtestanud ja tähistanud 14. juulil “rahuvalvaja päeva”. Tema ja Kremli arvates hakkasid just sel päeval 1992. aastal Lõuna-Osseetia pinnal korda valvama Gruusia, Venemaa ja Lõuna-Ossetia + Põhja-Osseetia 500+500+500 meest ehk siis leidis legaliseerimist Venemaa sõjabaasi olemasolu sellel territooriumil.
Sealse konflikti puhkedes oli just Venemaa sõjaväeosa see, kes separatiste toetas, ja järgnes Gruusia esimese presidendi nõue baasi likvideerimiseks. Paraku seda ei sündinud. Sõjategevuse lõpetas Boriss Jeltsini ja Eduard Ševardnadze leping, mis osseete rahuldas Põhja-Osseetia kaasamise mõttes.
Sõna “rahuvalvajad” tuli Lõuna-Osseetias käibele seitse aastat hiljem, kui sündmusi hakkas kureerima ka Thbilisis asuv OSCE esindus. Ent rangelt termineid järgides oli see seltskond Lõuna-Osseetias kogu aeg midagi muud kui rahuvalvajad (peacekeepers) selle ÜRO tähenduses, mis pealegi välistab rahuvalvamise naaberriigis.
Moskva rääkis aga jätkuvalt oma juttu, ÜRO dokumendid tehti vene keeles nii, nagu Moskva ütles. Augustis 2008 saidki just 12 hukkunud “Vene rahuvalvajat” Lõuna-Osseetias ametlikuks ettekäändeks Venemaa sissetungi vormistamisele ja hiljem koguni vastava seaduse vastuvõtmisele, mis lubab Moskval oma kodanike kaitseks välismaal sõdida.
2002. aastal kehtestas ÜRO rahuvalvajate päevaks 29. mai. Mõni riik, nagu Soome ja Kanada, tähistavad seda n-ö vabalt valitud päeval. Moskva – Lõuna-Osseetia muinasjutt neutraalsusest selle alla ei mahu. Seetõttu oli Venezuelasse ja Nicaraguasse – need koos Nauru saarega on ainsad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustajad – siirdunud Kokoitõl hädasti vaja näidata, et ta suhtleb veel kellegagi, ja selleks tehti pikem peatus Helsingis.
Mäletatavasti osati Kremlis 9. mail marionetid teiste ametlike külaliste hulka sokutada. Sedapuhku pole infot, et keegi oleks Kokoitõ juurde Vantaa lennuväljal ilmunud.
Küll tõi Kokoitõ sebimine kaasa selle, et Gruusia parlament võttis 21. juulil ette ja kuulutas 25. veebruari Nõukogude okupatsiooni päevaks. Silmas on peetud 1921. aasta sündmusi, kus Punaarmee vallutussõda Gruusias soosis selgelt Inglismaa ja Prantsusmaa käitumine. Arusaadavalt pole säärane otsus praegu meeltmööda ei Londonile, Pariisile ega Washingtonile, kes igati üritavad Moskvaga diile teha. Kas või sõda Afganistanis, mida on otsustatud ju veel kolm aastat pidada, ja sõjavarustuse vedu käib läbi Venemaa! Lisagem sellele gaasi-nafta vajadused ja nii lükataksegi kõrvale väikeriikide soovid ise oma arengut määrata.
Nagu Moldova puhul, kes on samuti kimpus Moskva keeldumisega likvideerida sealne sõjabaas, mida Jeltsin 1999. aastal OSCE tippkohtumisel lubas. OSCE tippkohtumisi pole rohkem olnudki, sest ettevalmistuste ajal tõstatab Moldova alati Venemaa baaside küsimuse. Et Moskva kasutab vetot, rahuldutaksegi madalamate kohtumistega. Nii juba 11 aastat.
Küsigem: kaua võib? On ilmne, et sõda 2008 tulenes paljus sellest, et Gruusia ladviku närvid ei pidanud suurriikide kõikumistele ja koguni reetmistele vastu. Plahvatusi võib tulla teisteltki nn külmutatud konfliktide aladelt. Võtkem või raev, millega avalikkus reageeris Armeenia endise välisministri Vartan Oskanjani lausungile “Meil tuleb elada blokaadi tingimustes veel 100 aastat”, sest kes on nii kaua nõus.
Väikerahvaste käitumismallid on erinevad. Gruusia parlamendi otsus tähendab kõva toetussõna Moldovale, kus president Mihai Ghimpu kuulutas 28. juuni Nõukogude okupatsiooni päevaks tulenevalt Molotovi-Ribbentropi pakti vastava punkti realiseerimisest 1940. aastal. Juba järgmisel päeval soovitas Moskva moldovalastel oma veiniga plankusid värvida elik ähvardas lõpetada veinide ekspordi. Surve alla sattunult tühistas Moldova konstitutsioonikohus presidendi dekreedi, ent see ei tee probleemi olematuks.
Samal ajal paneb mõtlema, et BNS edastas vaid pool Thbilisi sõnumist. Nimelt oli parlamendi otsusel teinegi punkt, millega 23. august kuulutati totalitaarse reþiimi ohvrite mälestuspäevaks.
Tõesti huvitav, miks see just Balti rahvaid ja teisi MRP pakti ohvreid puudutav pool otsusest jäeti siia kanti edastamata. Ent meenutades, et just täitus 70 aastat sündmustest juunis-juulis 1940, mille äramärkimist oli raske tabada ajal, kui vahutati kõigest, mida mõni Moskva tegelane ütles või mõtles, siis tegelikult polegi, mille üle imestada.