Tagajärg on teada: USA sõdib Iraagis siiani, ehkki Bushi välja vahetanud Barack Obama võttis kohe kursi sõdimise lõpetamisele seal (ja jätkamisele Afganistanis!). Varasema avalduse tõttu sundseisu sattunult teatas Obama esmaspäeval, et USA tõepoolest lõpetab sõjategevuse Iraagis 31. augustil, ent on küsitav, kas Iraaki edasi jääval 50 000 USA sõduril ei tule tõesti rohkem relvi täristada. Afganistanis praegu oleval 96 000 USA sõduril – nende liitlastest rääkimata – on ju küll käed-jalad tööd täis.
Olgu lisatud, et Obama ajal toodi Iraagist ära 90 000 meest ja sealt jõudis läbi käia miljon meest! Kui neile kõnekatele arvudele lisada fakt, et Iraagis puudub valitsus, on Obama sõnum selgelt propagandistlik. Lihtne küsida: USA küll lõpetab, ent kes jätkab okupatsioonirežiimi asemel Iraaki koos hoidva jõuna?
USA okupatsiooniperioodi teised valimised toimusid veel märtsis, kuid lõppesid mitte USA toetatud kandidaadi Nouri al-Maliki, vaid USA poolt hüljatud ja Saddam Husseini pooldajate toetust kasutava kandidaadi Ayad Allawi võiduga. Katsed kahte seltskonda lepitada on jooksnud liiva. Allawi ja Iraani toetatud šiiiad paistavad ootavat USA lõplikku tagasitõmbumist sõjabaasidesse, et …
31. august loob täiesti uue seisu ka USA-Iisraeli ja Iraani suhetes. 2. augustil avalikustas USA väejuhatus esimest korda, et tal on läbi arutatud Iraani sõjalise ründamise variant. Samas lisati, et selle rakendamine võib viia ettenägematute tulemusteni. Eelnevalt (9. juuli) olid USA-Iisrael saavutanud ÜROs Iraanile sanktsioonide kehtestamise, millele USA ja Euroopa Liit lisasid kohe omapoolsed. Ent kui Euroopa Liit (k.a Eesti Urmas Paeti isikus) neile veelgi lisa andsid (26. juulil), olid Venemaa ja Hiina kärmed protestima. Moskva aga on augustis ÜRO julgeolekunõukogu eesistuja, seega sõltuvad võimalikud arutelud ja nende tempo Kremli suvast.
Kui arvestada, et Kesk-Aasia gaasi ja nafta alternatiivne tee Euroopasse kulgeb vaid üle Iraani, mõjub ELi välisministrite ühekülgne Iraani-vastane tegevus juba ammu arusaamatuna, et mitte öelda Venemaad soosiva tegevusena. Moskva poputamine on taas moes, ent miks seda säärastes kohtades tehakse, peaks väikeriikide ladviku küll mõtlema panema. Aga ei pane, sest kergem on pimesi mõnda suurriiki järgida.
Veelgi segasem ja samal ajal selgem on seis Iraagist läänes ehk Palestiinas, kus Iisraeli jonnakas ainult-enda-kehtestamise poliitika on viinud uutele rakettide laskmistele. Ja mitte ainult Gaza sektoris – eelmise näda lõpul sai tabamuse ka Lõuna-Iisraeli linn Eilat. Poolteist aastat tagasi viis rakettide lennutamine väikse sõjani, sedapuhku oli juudiriik järsku nõus Gaza laevastiku veretöö rahvusvahelise uurimise ja kolmepoolsete (USA, Iisrael, Palestiina) kõnelustega.
Pole välistatud, et Obama otsus lahkuda-kohale-jäädes Iraagist tulenes paljus vajadusest mõjutada Iisraeli oma poliitikat muutma. Täpsema vastuse selle annab muidugi aeg.
Tasub teada, et Obama 31. augusti otsusel, nagu ka varasemal kuulutamisel, et Afganistanis läheb veel neli aastat, on USA sisepoliitiline mõõde. Nimelt vahevalimised – äsjane otsus peaks mõjutama juba selle aasta novembris toimuvaid kongressi ja kuberneride valimisi, kus demokraate ootab ees tõenäoliselt lüüasaamine ehk enamuse kaotamine Kongressis. Tuleval aastal algav lahkumine Afganistanist peaks aitama kaasa Obama tagasivalimiskampaaniale 2012. aastal ja n-ö lõplik äratulek Toora-Boora aladelt toetama 2014. aasta vahevalimisi. Just neist daatumeist lähtub programm aastaiks 2011-2014, mis kinnitati Kabulis juuli keskel.
Paraku on poliitikas kõik paigas vaid paberil. Ameeriklased on Afganistanis sõdinud juba üheksa aastat ja kavandada veel kolme sõdimisaastat mõjub kohtlasevõitu mõtlemisena. Pealegi on tegu kättemaksusõjaga, mis pärast vaid osalist eesmärkide täitmist on muutunud mõlemale poolele reegliteta tapatööks. Õnneks kehtivad siin-seal sõjapidamise reeglid ja on selge, et mida kiiremini aus informatsioon sellest vallutussõjast Euroopasse jõuab, seda rutem seal tapatöö lõpeb.
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
