Särghaual uurivad geoloogid möödanikku ja koolitavad järelkasvu

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Särghaua välibaasis on hoolika käega välja sätitud vanavara, suur jõepõhjast leitud ratas pärinevat Põhjasõja-aegse kaariku alt.
Särghaua välibaasis on hoolika käega välja sätitud vanavara, suur jõepõhjast leitud ratas pärinevat Põhjasõja-aegse kaariku alt. Foto: Urmas Luik

Särghaualt on Kurgjale kiviga visata, omal ajal käis riigivanem Päts siin lõunat söömas, kui naabertalu peremehele Jakobsonile perekonnakalmistul mälestussammas avati, nüüd toimetavad samades ruumides geoloogid, kellele kivimid räägivad siin oma lugu.


„Näete, sellel kivimil on jääkriimud, märk viimase jääaja mandriliustiku liikumisest, aga siin on näha korallid, ajast, mil Eesti asus ekvaatori lähistel ja oli kaetud sooja madala merega,“ seletab Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi peavarahoidja Ursula Toom Särghaua välibaasi kitsukeses muuseumitoas.

Sajad miljonid aastad on väljapanekul tarretunud kivisse ja ajataju tõrgub vastu võtmast teavet, et sinu käeulatuses oleval teokarbi- ja vähilaadsete jäljenditega looduslikul taiesel on vanust 450 miljonit aastat.

Hoopis tajutavam on lähiminevik, aasta 1971, kui teaduste akadeemia ostis Vändra kolhoosilt lagunenud hoonetega Särgava talukoha. Just siia, Pärnumaa kirdenurka, hakkas geoloogia instituut välibaasi rajama ja hoiustab siin kivimiproove ja puursüdamikke kui hindamatut ja kordumatut varandust.

Buldooseri asemel

Selle eest, et kirjanik Ernst Särgava isa sünnitalu eeskujulikest hoonetest üksjagu alles on, võlgneme tänu ENSV teaduste akadeemia geoloogia instituudi direktorile akadeemik Dimitri Kaljole ja akadeemik Viktor Maa-mägile, kes 1970. aastate alguses otsisid teadusasutuse puhkebaasile sobivat kohta ja leidsid selle Kurgjalt kilomeetri jagu kaugemal maalilise Pärnu jõe kaldal.

„See talukoht oli trööstitus seisus, nõukogude ajal täiesti käest lastud ja soovitus oli selline, et varemed traktoriga kokku ajada ja hooned uuesti ehitada, aga geoloogia instituudi töötajad ei olnud sellega nõus,“ räägib Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi haldusdirektor Mati Viiul välibaasi veidi üle nelja hektari suurusel alal teejuhina.

Tollase Tööstusprojekti arhitektid tulid geoloogidele oma teadmistega appi, sestap on koht korralikult kõpitsetud ja veidi teise väljanägemisega kui 1940. aastal punapöörde eel. Olud ja kindla peremeheta aeg on hävitanud vankrite-regede kuuri, sauna ja sepikoja, mõlemal kaldal üheksa heinaküüni.

Palksaun kaldal on geoloogide toodud ja kohapeal üles laotud, sellest viib looduslik kiviplaattee järsku kallast pidi alla jõeni, kus loksub instituudi töötajate haabjas.  

Teadlased ööbivad rehehoone ja viljaaida kasinates tingimustes ega nõua endale viie tärni hotelli taset. Sellest tähtsam on neile värske õhk ja töö ning noorema põlvkonna koolitamine.

Tuleval aastal 40. tegevusaastat tähistava Särghaua tarvis andis limiidid ja fondid Nõukogude Liidus ootamatult vabaks valmistumine 1984. aasta rahvusvaheliseks geoloogide kongressiks, millest osavõtjate ettemääratud kavas oli välibaasi külastaminegi.

“Ülejäänud töö hoonete ja ümbruse korrashoidmisel on suures osas geoloogia instituudi töötajate oma jõududega ja initsiatiivil tehtud,” kinnitab haldusdirektor, avades elamis- ja olemisväärseks kohandatud hoonete uksi.  

Kiviaida seinamüüri võlvi mürakal maakivil ütleb arv 1881 selle ehitusaasta, tähed T. P. on aga lahti seletamata ja peremees Ado Särgavalt ei saa enam midagi küsida. Tema on tunamullu augustist manalamees, kuid kellel huvi, saab geoloogia instituudi kodulehel vaadata ajaloohuvilise Mati Viiuli dokumentaalfilmi “Ühe talu lugu”, mille peategelane esindas kaheksandat põlve Särgava talus.

Kohalikus kõnepruugis kutsutakse kiviaita selle pealisehituse järgi roheliseks majaks ja selle  alumisel korrusel saavad töötajad valmistada endale süüa, nende pea kohale ülakorrusele jääb nõupidamiste tuba. Kui siin hiljuti aru pidanud rahvamuusikud üleval hoogsa polka lahti lõid, ähvardas lagi allolnutele kaela tulla ja kriitilisimat kohta katab sestpeale hele “plaaster”.

Viiuli jutu järgi elanud siinsamas talus kunagi kirjanik Tuglas oma naise ja papagoiga ning talu karjapoisiks käinud Pärnu Postimehe asutaja Jannsen. Saksa okupatsiooni ajal aga lõpetanud kirjanik Särgava siin romaani “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama” ja sellest suurteosest mõnda kirjeldust lugedes kerkib teadliku lugeja silme ette seesama kaldapealne Kurgja külas.

Samas talus korraldati sõjaeelse Eesti Vabariigi aastail lüpsivõistlusi ja toiduvalmistamise, kangakudumise ja vorstitegemise kursusi, peeti maanaiste seltsi pidusid ja saadeti võid Inglismaale müügiks. Juunikommunistide võimuletuleku eel toodeti Särgava talus põllumajandussaadusi mahus, mis võimaldas üleval pidada 40 inimest ja aasta läbi kaheksat töölist ning saata müüki piima, peekonit, kanamune, elusloomi.

Eesrindlus lõppes pererahva küüditamisega 1949. aasta märtsis. Perepoeg Ado ema jäi  võõrasse mulda, isa ja tädi naasid kodumaale seitsme aasta pärast. Kollektiviseerimise eelsest  talukohast jäi neile vaid mälestus.

Puursüdamike varamu

Särghaua koha- ja perenime on andnud talu piires looklev jõgi, särg kui kala ja haud kui sügav koht jões. Nimede eestistamise ajal jättis pererahvas ümbruskonna rahvale õõvastust tekitava sõna “haud” ära: sestpeale sai nende talukoha ja liignimeks Särgava.

Nii ühte- kui teistpidi nimega teatakse Vändrast 16 kilomeetri kaugusele jäävat geoloogia instituudi välibaasi, kus kunagise talulauda maakivimüüride vahele ja katuse alla heinahoidlasse on paigutatud kivikollektsioonid, muuseum, tööruumid ning kus trepikojas ilmestavad vahepealseid aegu  Stalini mustvalge paljundatud portree ja raamitud maal Leninist Razlivi onni juures. Seegi on killuke ajaloost, mida ei ole võimalik ümber kirjutada, vaid tuleb mõtestada ja mõista teistsugustes oludes elamist.

Eeskuju andvast talupojaarhitektuurist kõneleb välibaasi varamuks kujundatud nelinurkse siseõuega karjalaut, mille ehitamisel on kasutatud 1200 kuupmeetrit maakive ja 30 000 tellist. Kuid see teadmine kahvatab kõikjalt maailmast kogutud ja uurijate kasutuses geoloogiliste kivimite kogu ees, milles suuna aitab võtta elektrooniline andmebaas.

“Iga kivim on arvel,” möönab kuraator Aasa Aaloe, kirjutades pruunikast tugevast paberist kotikesele andmeid.

Väliselt nagu herneseemnepakikesed rivistab naine hoolikalt kasti. Kõrge katuse all on tähistatud 1300 madalat puitkasti, sisu huvipakkuvaim osa on pärit Venemaalt, eriti Kaug-Põhja saarestikust, kuhu praegu on peaaegu mõeldamatu geoloogilist  uurimisretke korraldada.

“Venemaalt käivad uurijad nüüd siin, neil endal ei ole sellist geoloogiliste proovide kollektsiooni nagu meil,” seletab peavarahoidja ja tõttab laudapealsest alla viivat kaldteed pidi näitama siinset uhkust, puursüdamike kogu.

Hoidla annab väliselt eurohoone mastaabid välja, see on spetsiaalselt ehitatud sügavast maapõuest puuritud kivisammaste ehk puursüdamike tarvis. Asjatundmatule on see igav koht, euroalustel nii meeter korda pool madalate kastide virnad, igaühes neist tervemas ja väiksemas tükis kivimid.

“Mida geoloog näeb? Sadu miljoneid aastaid!” hõiskab peavarahoidja ja lisab, et puurimine on väga kallis töö ja sellel kogul siin on väga suur väärtus.

Teadlastele on needsamad ligi kümnesentimeetrise läbimõõduga meetripikkused maapõuest pärit  kivimilõiked ülioluline infoallikas, nemad oskavad sellest välja lugeda Maa ja selle elustiku arengulugu. Puursüdamikest on suur abi geoloogiliste kaartide koostamisel ja maapõue peidetud loodusrikkuste avastamiselgi.

Hoidlasse ladustatud kastidele on suurte tähtedega kirjutatud puurimise koht ja katalogiseeritud number. Pilk jääb pidama “Toompea” virnale.

“Jah, need on Toompealt pärit puursüdamikud, võetud ajal, kui sealt alt taheti tunnelit läbi teha, see on läbilõige Põhja-Eesti maapõuest,” seletab Ursula Toom.

Särghaua välibaasis on hoiul ligi 5000 puursüdamikukasti, mille sisu pärineb ligi 300 puuraugust kodumaalt, Lätist, Leedust, Venemaalt. Kui siinsete kastide sisu üksteise järel ots otsaga kokku panna, saaks 20 kilomeetri pikkuse keti.

“Kastide asendi skeem on seina peal, selle järgi leiab uurija kiiresti vajaliku materjali üles,” viitab varamu hoidja hoidla otsa siseseinale, üle mille laotub suunahoidmiseks vajalik juhis.     

KIKi 36 miljonit

Kui sajad miljonid aastad vaatavad geoloogidele vastu maapõuest puuritud südamikelt, siis elu nende enda ümber läheb hooga edasi ja nõuab välibaasi arendamiseks kümneid miljoneid kroone. Selleks, et täita geoloogia instituudi kui teadus- ja arendusasutuse olulist ülesannet olla koolitaja maateaduste ja keskkonnatehnoloogiate valdkonnas.  

Särghaua arendamiseks eraldas SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu viimase koosoleku otsusega 36 miljonit krooni. See on märkimisväärne keskkonnalane investeering, mis Pärnumaale jõuab, raha keskkonnahariduse infrastruktuuri projektidele aastani 2013 eraldab Euroopa regionaalarengu fond.  

Projekt „TTÜ Särghaua maateaduste ja keskkonnatehnoloogia õppekeskuse rajamine“ tuleb teoks teha kolme aastaga. Geoloogia instituudi teadussekretär dotsent Olle Hints tõdeb, et õppekeskuse valmides saab välibaasi kasutada aasta ringi ja korraldada mitmepäevaseid loodushariduslikke üritusi eri sihtgruppidele.

Taotletud ja eraldatud rahast ligi pool kulub õppekeskuse peahoone projekteerimiseks ja ehitamiseks, ülejäänu aga seadmete, õppevahendite ja sisustuse muretsemiseks, välibaasi hoonete uuendamiseks, säästlike energiasüsteemide ning tehnovõrkude rajamiseks, õuesõppeklassi ehitamiseks.

“Loenguruumide ja õppeklasside kõrval plaanime rajada kiviõppekoja, kus õpilased saavad ise käe külge panna ja kivide maailma avastada,” selgitab Hints, kelle sõnutsi köidab lapsi eelkõige praktiline tegevus ja õppeprotessis vahetu osalemine aitab uusi teadmisi kinnistada ja varasematega seostada. “Jõe äärde rajame õuesõppe piirkonna, kus mitmesuguseid vaatlusi ja mõõtmisi teha, Särghauale tuleb oma ilmavaatluspunkt ning teleskoop,” mainib ta.

Teadussekretäri andmeil on riigis küll hulk elusloodusele spetsialiseerunud hariduskeskusi, kuid eluta looduse ja selles toimuvate protsesside tutvustamine on seni olnud vaeslapse osas. Muutuva kliima ja kahanevate loodusressursside taustal tuleks aga sellele teemale palju suuremat rõhku panna.

“Maateadused pluss tehnoloogia, seda lünka üritame rajatava õppekeskusega täita ja suunata oma tegevuse õpilaste kõrval täiskasvanutele, sest järjest rohkem tuntakse huvi näiteks nüüdisaegsete energialahenduste vastu, mida loodav keskus hakkab samuti tutvustama ja propageerima,” selgitab Hints.

Õppekeskuse rajamisel ja arendamisel ning haridusprogrammide koostamisel toetub geoloogia instituut Eesti ülikoolide ja teadlaste kompetentsile, programmid aga järgivad ja toetavad loodusõpetuse, geograafia, bioloogia, füüsika, keemia ja matemaatika õppekavu. Neid tegemisi kavandades on instituudil tugev alus ja aastatepikkune kogemus õppepäevade, koolituste ja loodusretkede korraldamisel. Tasuta õppepäevadel on 2007. aastast geoloogia instituuti Tallinnas või selle Särghaua välibaasi külastanud üle 1000 õpilase ja õpetaja eri koolidest ning mullu tunnustas sihtasutus Archimedes instituuti teaduse populariseerimise auhinnaga.

Hints kinnitab, et Särghaual on alati olnud head suhted kilomeetri kaugusele jääva naabertalu Kurgjaga, kus paiknev Carl Robert Jakobsoni talumuuseum on Pärnumaa ligitõmbavamaid turismisihtkohti. Koostöös muuseumiperega plaanivad geoloogid kultuuri- ja looduslugu kombineerivaid programme ja õpperadu.  

Perepoja sõnad

Särghaua välibaasi maa-alale jäävas kunagises rehielamus laiutab hiiglaslik reheahi, seestpoolt kolde kohalt veidi kannatada saanud, kuid väliselt kabe. Selle peale ja seintele on nagu muuseumis sätitud vanavara, majapidamisriistu ja vankrirattaid.

“See seal on jõepõhjast välja tõstetud, olevat Põhjasõja-aegse kaariku ratas,” räägib Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Enn Pirrus ja tuleb ahjutagusest tagakambrist ehk oma nokitsemistoast nähtavale. “Kolhoos kasutas rehealust laudana, sõnnikut oli aknani, kui siia tulime, rookisime seda mitu päeva,” meenutab mees Särghaua välibaasi algusaega, kui instituudi töötajad siia oma aega ja jõudu panustasid.

Haldusdirektor Mati Viiul meenutab perepoeg Ado Särgava sõnu, mis tema suust filmiski kõlavad: kui geoloogia instituut poleks seda talukohta endale saanud, oleksid need hooned ja kohtki maa pealt kadunud.

KIKi nõukogu toetuse saanud projekt tõotab pikka sammu maateaduste ja keskkonnatehnoloogia propageerimisel, sest kompleksne maailmakäsitlus ja loodussäästlikud tehnoloogiad on aja nõue. Rohkem teavet aadressilt www.gi.ee/sarghaua.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles