Kadri Simson: Veretu iseseisvuse koostisosad olid kiirus ja aeglus

Balti rahvarinnete liikmed kohtusid muu hulgas Tadžiki haritlastega, kelle usaldus lõpuks võideti. Räägiti eesmärkidest ning vabadusihast. Lõpuks ei pidanud tadžikid konkreetsete inimestena vastu ja küsisid, millal see tund siis tuleb, tehes kõri kohal lõikemärgi.

Kas ikka oskame praegu vääriliselt hinnata seda, et meie iseseisvus ei nõudnud vere hinda?

Moskva oleks võinud valida Pekingi tee, korraldada oma Taevase Rahu väljaku veresauna, millele järgnenuks kruvide pitsitamine eri tasanditel. Hiina glasnost ja osalt perestroika jäigi sinna väljakule. Jõudu oleks Nõukogude impeeriumil samasuguseks lahenduseks olnud ja seda kasutati mitmel puhul, kuid mahasurumised jäid ühel hetkel seisma. Mis faktor hoidis elus rahvuslikke ja demokraatiameelseid liikumisi?

Ei maksa alahinnata ajastuse osa meie iseseisvuse tulekus. Õige idee valel ajal on kokkuvõttes vale idee, sest pole võimalusi tema teostumiseks. Ilmselt hoidis meid eestlaste õige tempotunnetus: iseseisvuslaste juhtid suutsid vältida järske liigutusi, mis oleks toonud kaasa repressioone. Aga kui võimalus tekkis, kiirustati edasi ja kasutati olukord ära.

Eestlased suutsid olla õigel ajal küllalt aeglased ega tõmmanud tuld enda peale. Nõukogude sõjaväelased olid juba hellaks tehtud mõttest, et nad saadetakse jälle labidate ja püssikabadega kallale relvitule ja rahumeelsele vastasele. Seepärast oli tollase Nõukogude Liidu juhtkond mures oma käskude legitiimsuse pärast ja pidi arvestama, et ehk nende käske ükskord enam ei täidetagi.

Iseseisvuse väljakuulutamise mõttega mängisid iseseisvuslased juba 1990. aasta 18. märtsil ülemnõukogu valimiste eel, ent siis ei olnud selleks mingeid tõsiseid sisemisi eeldusi. Polnud poliitiliste jõudude kokkulepet Eestis, võimalust Moskva suunalt ega toetust läänest. Leedu oli oma iseseisvuse 1990. aasta kevadel küll välja kuulutanud, kuid toona kippus see samm tegelikkusest tulenevalt devalveerima iseseisvusotsuse tähendust. Otsustati edasi liikuda samm-sammult.

Kuid 1991. aasta suveks oli seadusandlik eeltöö iseseisvuse taastamiseks tehtud ja rahvarinde valitsus kaalus varianti teatada Moskvale ühepoolselt kuupäev, millal Eesti iseseisvus välja kuulutatakse. Otsust kavatseti tugevdada järkjärgulise liikumisega muude riigile omaste tunnuste suunas: sellega pidid kaasnema kontroll piiride üle, Eesti raharingluse lahutamine NLi omast, ajutise põhiseaduse vastuvõtmine ja uued parlamendivalimised.

Järkjärgulisus tõi edu selleski mõttes, et suudeti endale leida liitlasi ülejäänud liiduvabariikide liidrite seast ja nendega tegevust koordineerida. Kuidas iganes hinnata Boriss Jeltsini tegevust mõnel muul ajal, aastatel 1990-1991 oli tema Vene Föderatsiooni juhina Eesti tähtis liitlane.

Teine edu koostisosa oli kiirus õigel ajal. Ajaloos esineb aegu, kui võim vedeleb tänaval. See aeg on mõõdetav päevades, kui mitte tundides. Kiirus otsustab, sest võim ei jää tänavale vedelema kunagi kauaks.

Eesti iseseisvust on samalaadses olukorras välja kuulutatud kolmel korral: senine keskvõim enam ei kehti ja uued võimutaotlejad (Saksa Keisririik 1918. aastal, NSV Liit 1944, putšistid 1991) pole veel jõudnud kanda kinnitada. Võõrväed lähenevad, aega iseseisvusdeklaratsiooniks on paar ööpäeva, rahvuslike jõudude iga järgmine kogunemine on küsimärgi all. Iga tund on arvel, iga kogunemine seotud riskiga.

1991. aastal olid iseseisvuse taastajad legitiimsemas seisus kui kes iganes enne neid. Iseseisvust sai kinnitada Toompea saalis, 105inimeselise seltskonnaga telekaamerate ees, mitte kolmeliikmelise Päästekomiteega, rõdult ja oma hääle toel.

Teisalt ähvardas esinduskogu tasemel otsustamine kriitilisel hetkel tegutsemist nõnda pidurdada, et harukordne võimalus Eesti taas vabaks kuulutada võinuks venitamise tõttu käest minna. Nii möödus esimene riigipöörde päev eri põhjustel iseseisvusotsuseta. Pihkva dessantdiviis aga lõgistas samal ajal sõjamasinail Tallinnale aina lähemale. Kuid 20. augustil suudeti erimeelsustest ja hirmudest üle olla ja keskenduda põhilisele.

Igatahes võime öelda, et 1991. aasta 20. augusti iseseisvusotsus on kolmest Eesti iseseisvusotsusest laiapõhjalisim ja enim ette valmistaud otsus. Järgnenud rahvusvaheline tunnustuslaine näitas, et eestlaste veretu tee oli saanud väärilise tulemuse.