Ilmus soe ja inimlik tõsieluromaan

Olin kindel, et peagi on autorilt oodata uut teost. Seega rõõmustasin, kui sain Hispaanias elava Eesti kirjaniku vastse romaani „Nora“.

Ma ei pidanud pettuma. Beltráni verivärske romaan on eelmisest veel parem. See on lugu tahtmata elu hammasrataste vahele jäänud sümpaatsest naisest, kellest õhkub inimlikkust ja soojust. Norat lihtsalt peab armastama.

Põnev ja emotsionaalne

Muidugi on maailma ilukirjanduses varemgi ilmunud romaane, päevikuid ja muud proosat, mille süþeeks on laias laastus prostitutsioon.

Mõelgem kas või Belle Watlingi peale Margaret Mitchelli igihaljas romaanis “Tuulest viidud” või John Steinbecki “Hommiku pool Eedenit” Kate Traski – mõlemad teosed räägivad oma keha müüvatest naistest, kuid demonstreerivad ühtlasi, kui erinevad on lõbunaiste saatused ja motiivid.

„Nora“ ei ole tavaline lugu prostituudist, vaid eelkõige lugu naisest, kelle langemine sai alguse katoliikliku ühiskonna topeltmoraalist, kus küll armastuse vili - laps - on teretulnud, kuid tema ilmaletooja on kohustatud alluma jäikadele reeglitele, mille “sünnitajad” on mehed.

Sotsiaalsete probleemide ja naiste rolli esiletoomises ühiskonnas, kus avalikult mõistetakse hukka seksiteenuste pakkujad, kuid mitte need, kes bordelle külastavad, peitub Beltrni romaani väärtus.

Eestiski on naisõiguslased tõstnud häält, kaitsmaks naisi, kes “vabast tahtest” on läinud kergema vastupanu teed ja hakanud teenima elatist oma keha müümisega.

Feministid on aga unustanud, et ühiskond ei paku neile langenuile tihtipeale alternatiive.

Saksamaalgi leidub enda keha müüvaid tudengeid, kes on sunnitud teenima prostitutsiooniga raha ülikoolihariduse saamiseks.

Just ühiskonna nõrgad struktuurid ja poliitika suutmatus pakkuda koolitamisel ja elatise teenimisel valikuid viib naised sageli punaste laternate tänavale. Sama juhtus Noraga. Tolle hispaanlanna saatus on analoogne saatusekaaslastega.

Nora on Sevillas üles kasvanud tüdruk, kellest hiljem saab prostituut Barcelona bordellides.

Neiu mässulist meelt aimab juba romaani esimeses veerandis ja ühtse niidina läbib kogu teost naise võitlus oma teise minaga (lk 148 “Ta ei olnud enam see Nora, vaid /... / kõva südamega hoor”).

Elegantne ja julm

Süütu lapsepõlvearmastuse lahkudes, millega seoses autor viitab Baudelaire’i loomingule, armub veel teismeline Nora endast tunduvalt vanemasse araablasesse, tuues ohvriks nii oma süütuse kui lõpuks vabadusegi.

Elajalikult range isa nõudel saadetakse Nora kloostrisse, et päästa tütre ja pere au.

Tänu ühele nunnale pääseb noor ema äsjasündinud lapsega öö varjus kloostrist põgenema, kuid sealt saab alguse Nora ärajooksmine nii oma mineviku kui tuleviku eest.

Viimasena mainitu eest küll kaudses tähenduses, sest prostituudi amet, millega Nora Barcelonasse jõudes leiba teenib, osutub ennekõike võitluseks iseenda loomusega.

Vabatahtlik pühendumine prostitutsioonile - see tundub Norale olevat lihtne viis raha teenida (lk 159 „Ja kui tahad tõde kuulda, siis see on võrdlemisi lihtne töö“) - maksab ühel päeval talle aga valusamini kätte, kui ta on osanud arvata.

Beltrán on elanud Hispaanias aastaid. Seetõttu tunneb ta suurepäraselt sealset ajalugu ja ühiskonna struktuure.

Autor on osanud adekvaatselt hinnata ja esile tuua Ibeeria poolsaare riigi ühiskondliku ja poliitilise olukorra ning põiminud selle osavalt oma belletristikasse. See lisab nagu Beltrani meeldiv jutustamislaadki lugemisnaudingut. Pole kahtlustki, et tegemist on klassikalises mõttes väärt kirjavaraga.

Kirjanik ei luba endale peategelase hukkamõistmist, kuid ei kiida Nora tegutsemisviisi heakski. Ta hoidub oma arvamuse avaldamisest ja toob loo lugejani nii, nagu prototüübid on selle talle jutustanud.

Beltrán ei ole isekas ega kõiketeadja, vaid samasugune otsija-leidja nagu tema tegelasedki. Tähelepanelik ja tundlik jälgija, kellele pealiskaudsus on võõras.

Lugeja leiab siit raamatust suurepäraste kirjelduste kõrval mitu erakordselt põnevat tegelast, kellega kohtumine annab hea võimaluse neile kaasa elada.