Kihnu keelekoja liikmed pidasid seekord aru saare muuseumis, kus esimesena võeti enda ette lauale hiljuti valminud kooliõpiku “Kihnlasõ emäkiel” esimene jagu.
Kihnu keelekojas vaeti “Kihnlasõ emäkielt”
15. september 2010, 08:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Küll olõss torõ, kui sua jõvass “Kihnlasõ emäkiele” esimese jao läbi uata ning kogosuamisõl riäki, sasja kua silma akkas, ning tehä omalt puõlt edepanõkusi,” oli SA Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees Mark Soosaar ehk Kase Mark juba varakult keelekojalistele teada andnud.
Poolteist aastat tagasi sihtasutuse egiidi all moodustatud keelekojas on 12 liiget, neist Tooma Vilma ja Neeme Salme Manijalt. Naised naabersaarele Kihnu ei jõudnud, sest neil on vaja “õuni” maa seest välja kangutada ehk kartuleid võtta.
Keelekoja kokkukutsuja Soosaare sõnutsi on selles enamuses 50-60aastased inimesed, kes räägivad küpset kihnu keelt. Ekspertidena on kaasatud keeleteadlasi, emakeele- ja kihnu keele õpetajaid. Üks viimase aja vaidlusteemasid on n-tähe kasutamine kirjakeeles sõnades, kus see hääldades ei kosta, näiteks “kihnlasõ”.
“Kui põhi on tehtud, siis on kergem uusi sõnu luua, on teada, kuidas see sõna kihnu keeles on, ja seda koduski kinnistada,” rääkis Soosaar, pidades silmas seda, et kihnu keeles kirjutamise üle vaideldakse isekeskis siiani.
Vaieldamatu on aga see, et eesti keele teeb iga elus ja kõneldav murdekeel rikkamaks. Seda mõtet on väljendanud Kihnu kooli õpetaja ja “Aabetsa” üks koostajaid Külli Laos ajalehes Sirp.
Reede pärastlõunal jõudsid keelekoja liikmed muuseumi nõupidamiste toas “riäki kielekoja tüest ning plaanõst edekohe”, sõna sekka ütlejate hulgas olid Kihnu tuntud käsitöömeistrid ja kodusaare murraku kõnelejad Ärma Roosi ja Lohu Ella.