Kihnu kivilaeva ehitajad joonistavad üles vanu aluseid

Erakordseim neist on ligi 70 aasta vanune lodi, mida kohalikud teavad kui Sangõvana jullat. Paati, mis kuulus kalurile ja Sangelaiu vahile Joakim Allikule ehk Kaevandu Jukule ja mille selts sai siitilmast läinud mehe sugulastelt enda käsutusse.

“See on 3,6 meetri pikkune paat, ta oli seisnud väga kaua väljas, lauad olid irvakil. Tõime paadi jõujaama kuivama ja nüüd saab seda juba mõõta ja joonestada,” rääkis Raino Laine ehk Kaerametsa Raino, kes mereseltsi liikmena Sangõvana jullaga tegeleb.

Lappaja, lodi ja Altärä

“Lodi on mõõdetud, selle ülesjoonestamine on pooleli, meil on plaanis selline väike paat uuesti ehitada, õppimiseks täitsa hea töö,” seletab Laine.

Läinud aasta kevadel loodud Kihnu mere selts on võtnud sihiks Kihnu saart ja väina puudutava mereteabe kogumise ja talletamise ning tavakohaste käsitööoskuste taastamise ja arendamise (lähem info www.kihnumereselts.ee).

“Meite seltsi suurõmaks iesmärgiks ond valmis ehitä traditsioonilinõ Kihnu kivilae, kihnlasõlõ ei piä akkama seletämä, sasi sie kivilae oli, mäletäväd ju paelud vanõmad inimesed viel neid laevu selgest, ette kahju, et sõda piäle tuli ning sioksõ varandusõ ävitas,” kirjutavad Kihnu mere seltsi liikmed SA Kihnu Kultuuriruumi lehes Kyne plaanist ehitada kivilaev, millega Teise ilmasõja eel saarele rikkust loodi ja majad püsti pandi.

Väikesaare põhiline kaubaartikkel olid kivid, mida nende veoks kohandatud purjekatega veeti Pärnu muulidesse, Tallinna, Riiga ja mujalegi, kus ehitati sadamaid või vajati sillutuskive. Kihnu laevastikus oli 1915. aastal 67 laeva, millele Esimene maailmasõda vajutas ränga jälje, hiilgeaeg taastus 1930. aastal 40 laevaga.

“Tahame taastada laevaehitustava, teha selle alusega meresõite, ka huvilistele ja turistidele, käia vanalaevade kokkutulekutel,” räägib Agu Tenson, kes on üks seltsi 21 liikmest. Oktoobri lõpuks saab selts kogenud laevaehitajalt Enn Metsarilt kätte joonised.

Aasta viie pärast läheb Kihnust vette kahemastiline kaljas Altära, see nimi võitis merepeol korraldatud nimevõistluse. Esialgu haigutab laevaehitajate plaanide ja tegelikkuse vahel mitme miljoni krooni suurune auk.

“Kivilaev on nähtavaim osa meie tegemistest,” märgib Tenson.

Selle varju jääb selline tänuväärne ettevõtmine nagu vanade paatide mõõtmine, mahajoonistamine ja paberile talletamine, et hiljem oleks võimalik mõni samasugune Kihnu paat ehitada. Samuti ülevaate koostamine Kihnu laevastikku kuulunud purjelaevade ja mootorpurjekate saatusest.

“Pihlaka Rainer kinkis seltsile vana lappaja, see kuivas suvel jõujaama juures väljas, nüüd tarisime selle katuse alla, pöörasime ringi, vahetame mädanenud lauad välja, plaan on see veidi ümber ehitada,” räägib Tenson.

Vägikaikavedu hoonega

Laine kõneleb, et tal on laevaehituse vastu huvi olnud, aga varem ei ole tekkinud head võimalust. Lisades, et tüüpprojekti järgi on lappajaid saarel omal ajal palju tehtud, viimati valmistas ühe sellise aluse Enno Tšetšin oma osaühingus Kihnu Puukoi.

Mereseltsi liige ja Kihnu vallavolikogu esimees Paal Põlluste ütleb, et oma tarkusest jääb väheks, seepärast on käidud õppereisil Saaremaal laeva- ja paadiehitajate juures.

Esimene tööproov kohapeal oli kaks kirkkovenet, nende ehitamist toetasid maapiirkondade arengule õlga alla panevad MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu ja Leaderi Eesti programm.

Paarkümmend aastat justnagu ei kellegi omana seisnud ja lagunenud diiselelektrijaam sai Kihnu mere seltsi algatusel vettpidava katuse ja tuult pidavad uksed-aknad ning keskpõranda kasitud. Ettevõtmist toetas siseministeerium “Kihnu regionaalprogrammi 2007-2010” tegevuskava alusel 170 000 krooniga, peale selle seltsi liikmete omaosalus.

Raha oli vaja, et endine diiselelektrijaam valmistada osaliselt ette paadiehitustöökojaks ja avada see külastajatele laeva- ja paadiehitustöökojana. Selleks tuli hoonesse ehitada puitpõrand, paigaldada valgustus, remontida sanitaarsõlm, soetada kuivamisseadmed.

Diiseljõujaamast ongi kujunenud keskus, kus juulis toimus Kihnu esimene merepidu, seintele sätiti tänuväärne pildinäitus Kihnu purjelaevadest ning tutvustati kivilaeva maketti ja ehitamise kava. Hoone tagaseina ääres oli kolm pikka palki: kivilaeva emapuu ja kaks 17 meetri pikkust mastipuud.

Vahepeal varjutas mereseltsiliste plaane monopolettevõte AS Eesti Energia, mis viibutas nende poole sõrme ja tuletas meelde, kes on diiselelektrijaama tegelik omanik.

Nüüd on vähemalt järgmiseks viieks aastaks pinge maas, sest nagu selgitab Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte meretuuleparkide programmi juht Eero Saava, arvab taastuvenergia ettevõte, et neil võib hoonet tarvis minna kuue aasta pärast, kui meretuulepargi ehitamine päevakorral.

“Vahepealne aeg pole probleeme, saavad oma kivilaeva ehitada,” kinnitab Saava. “Tahaks rahustada Kihnu mereseltsi ja Kihnu vallavalitsust, et keegi ei jookse neid tänavale tõstma, aga aastast 2017 ilmselt tekib vajadus kasutada jaama meretuuleparkide tarvis.”


Kihnu kivilaev Altärä

• Kere pikkus 19 ja laeva kogupikkus 26,2 meetrit.
• Laius 5,6 meetrit.
• Süvis 1,5 meetrit.
• Purjepind 295 ruutmeetrit.
• Mastide kõrgus 17 meetrit.
• Joonised laevameister Enn Metsar, ehitaja MTÜ Kihnu Mere Selts.
• Eeldatav valmimise aeg 2015. aasta, hinnanguline maksumus 8 miljonit krooni.
• Eesmärk on traditsioonilise Kihnu kivilaeva ehitamise tavade ja töövõtete taaselustamine ning huvilistele praktiliste töövõtete õpetamine.

Andmed: MTÜ Kihnu Mere Selts