Nüüd peaks olema aeg leppida sellega, et kalad surid Pärnu vallikraavis juhuse läbi, ja lugu unustada. Seda enam, et tegu oli ju peamiselt viidika, niinimetatud prügikalaga, kellel eluõigust nagu polekski. Üksnes seetõttu, et otsustajad - süü mitteleidjad seda kala oma pidulauale ei ihalda, unustades, et nende lemmikkalad lõhed-forellid-kohad-ahvenad seda viidikat süües suureks kasvavadki.
Sellest kõigest on juba räägitud, aga otsustajate arvamust murda pole õnnestunud. Isegi sel määral, et oleks tunnistatud: juhtus massitapp, aga me ei saanud seda ära hoida, sest hansapäevad olid tulekul ja euroraha kasutusaegki lõppemas, mistõttu polnud parata, tuli kalad ohvriks tuua.
Nii oma paari miljoni viidika ja mõnesaja muugi kala elu ei kaaluks ju üles kahe-kolme päeva pikkust seisakut vallikraavi renoveerimisel.
Mõtlesin, et inimene on ikka kõva südamega olevus, kes läheb üle laibamägede, haisust ja halast hoolimata, kahetsustundeta, sest eesmärk pühendab abinõu.
Siinkohal meenub mulle juba aastaid tagasi avalikustatud Valgemere-Läänemere kanali ehk Belamorkanali ehituse tagamaid käsitlev lugu, kus kirjeldati, milline inimohver toodi selle kanali ehitamisel.
Aastatel 1930-1933 töötasid kanaliehitusel nii-öelda kolmanda sordi inimesed, sest kaevajateks olid Gulagi vangid, kelle elu ei maksnud punast krossigi ja kelle maised jäänused ääristavad kanalikaldaid siiani. Neidki ohvreid ilmselt ei loetud kokku, sest eesmärk oli õilis ja selle elluviimisega kiire, sest kohe-kohe lõppes esimene viisaastak ja Stalini-nimeline kanal tuli tähtajaks lõpetada.
Belamorkanal ja vallikraav. Kaks surmakanalit. Kolmanda sordi elud. Ma ei tea, kas need nüüd otse võrreldavad on, aga ka omaaegse NSVLi mastaabid pole võrreldavad pisikese Eesti omadega. Iga asi mõjub oma taustsüsteemis.
Belamorkanali inimohvreid (eri andmetel 30 000 – 200 000) ei saa viidikatega võrrelda, aga asjassesuhtumist saab. Miks süüd ei tunnistata ega öelda avalikult välja, mis tegelikult juhtus ja miks? Kas või sellepärast, et edaspidi midagi sellist ei juhtuks.
Kui panete Google’i otsingusse “Belamorkanal”, saate vastuseks lehekülgede viisi linke paberossidest ja blatnoide laulukestest, kanali enda kohta peaaegu mitte midagi, inimohvritest rääkimata.
Mina tahaksin, et Eesti inimesed muutuksid vallikraavi renoveerimisel juhtunud kalahukust paremaks, targemaks ja hoolivamaks. Juhtunus oli õpetlik iva: kaalu, mõtle ja uuri enne, kui lähed midagi ümber kujundama, ja tunnista, kui tegid vea. Vassimine ja mahavaikimine viib varem või hiljem järjekordsete apsude ja ohvriteni.
Isiklikult arvan, et kedagi juhtunu pärast risti lüüa pole enam mõtet, küll võiksid kõik vallikraavi kevadise kalahukuga nii või teisiti seotud olnud teha midagi head.
Näiteks ühendada oma jõud ja tuua Pärnu jõkke uut, esimese sordi elu siiapoegade või lõhehakatiste näol. Usun, et see oleks kena ja väärikas þest, millega näidataks inimestele, et loodusest siiski hoolitakse.
Igatahes mõjuks see vähemasti laste ja noorte keskkonnateadlikkusele paremini kui sadu tuhandeid kroone maksvad kampaaniad klantspaberil.