Materialistlik käsitlus väidab, et on ainult füüsiline universum, mis koosneb üksnes fundamentaalosakeste (kvargid, aatomid, stringid) kombinatsioonidest, mida kõige parem on kirjeldada füüsika ja muude loodusteaduste abil. Ning et füüsilisest universumist ei leia me teadvust, meelt, kogemust ega teadvelolekut.
Iidsed targad õpetasid meile, et just mitmekihilise, füüsilist, emotsionaalset, mentaalset ja spirituaalset mõõdet hõlmava reaalsuse tõttu ei ole reaalsus ühetasandiline nähtus. Hinge, jah, ei ole võimalik näha isegi kõige moodsamate tehniliste vahenditega (mikroskoop, teleskoop, fotoaparaat). Hinge nägemiseks tuleb arendada oma teadvust ja pöörduda sissepoole.
Surematuse doktriin
Maailma religioonide (kristlus, islam, hinduism, budism, judaism, taoism) ühisosa on hinge surematuse doktriin. Selle mõtestamise varjundid osaliselt nii kattuvad kui lahknevad nagu nende rituaalidki.
Kristliku kultuuri alusväärtuste austamise traditsiooni igikestvust kinnitavad tänapäeva kultuuriettevõtmised. Üldsuse hinnangul väärib kõrgeimat hinnet laia kandepinnaga kohalik kultuuriüritus – sõja ja totaalvõimu kätetööna varemeteks muudetud Tori kiriku taassünd. See loovisiku ettevõtmine ja inimtegu on hindamatu väärtusega.
Psühhiaatria ja psühholoogia koolkonnad on ühed nooremad, see-eest suure hulga küllalt nimekate esindajatega. Meie lugemislauale on jõudnud näiteks Michael Duff Newtoni “Hinge saatus”, “Hinge rännak” ja “Eludevaheline elu”. Brian L. Weissi “Sama hing, mitu keha” ja “Mitu elu, mitu meistrit” või Dupak Chopra “Elu pärast surma”. Nimetatuist viimane on raamatu tutvustaja hinnangul läbitungiv ja selgepilguline uurimus eksistentsi kõige suuremast saladusest, julge ja lohutav teejuht hauatagusesse ellu.
Duff Newtonil on doktorikraad nõustavas psühholoogias, ta on rahvusvaheliselt tunnustatud regressionist. Weiss on meditsiinidoktor, elab Floridas ja on juhatanud Miamis haigla psühhiaatriaosakonda.
Peale uurimuste on nad hüpnoositehnika autorid ja praktiseerijad, kes - nagu kommenteerijad väidavad - suudavad hüpnoosis inimese viia tagasi eelmistesse eludesse ja veel kaugemale, eludevahelisse ellu vaimuilmas.
Siinkirjutaja maailmapildis ei ole need raamatud küll suutnud korrektiive teha ega midagi tõestanud, ainult vaatevälja veidi laiendanud. Seda soovitan teistelegi.
Ken Wilberg on üks enam loetud ja mõjukamaid Ameerika tänapäeva filosoofe, kes raamatu tutvustajate sõnutsi on loonud maailmafilosoofia, kaardistanud kõike hõlmava inimvaimu. Järgnevalt esitan mõne mõtte tema raamatust “Integraalne psühholoogia. Teadvus, vaim, psühholoogia, teraapia”.
Wilbergi väitel on kõige varasem ja lihtsam patoloogia omaenese hinge eitamine. Meil kõigil on keha, meel, hing ja vaim. Keha kogetakse samuti meele sees asuvana, kuid ta ületab meelt kaugelt, vaim asub samal ajal hinge sees ja ületab teda, haarates kõike.
Igikestvas teadvelolekus haarab hing kogu kosmost, nii et jääb vaid vaim üksinda. Vaim, mis on kõige oleva maailm. Tuleb arendada oma teadvust. Me moodustame osa elu võrgustikust. Moodustame lahutamatu osa kõike hõlmavast evolutsioonilisest voost.
Budistlik nirvaana, suur tühjus pole kaugeltki sõna otseses mõttes eimidagi või lage tühiolek. Ta on kõige olemasoleva loominguline alus, tohutu vabadus ja lõputu avatus, mille avastamine tähendab vabanemist vormi, kannatuse ja sansaara maailmast.
Kus asub ajus hing?
Siinkirjutaja arvates ületab eelnimetatud autoreid asja tõsi-teaduslikkuse poolest hoopis maarjamaalane Endel Tulving (sündinud Tulf), kes on sündinud Petseris 1927. aastal ja 1992. aastast Toronto ülikooli emeriitprofessor.
Tulvingu õpingud algasid Tartu Treffneri gümnaasiumis ja akadeemiline haridustee ja töö 1949. aastal emigreerununa Kanadas Toronto ülikoolis. Tema tunnustuste reas on 11 nimetust, kuuendal kohal Tartu ülikooli audoktori nimetuse omistamine 1989. aastal.
Paljudest auhindadest peab Tulving viimast, Pasteur-Weizmann/Servier’d kõrgeimaks tunnustuseks, mis ületab USA psühholoogiafondi kuldmedalit elutöö eest psühholoogias.
Eesti Päevalehes 19. detsembris 2009 ilmunud intervjuus vastab eakas teadlane küsimusele, kas ta on usklik: “Pean end usklikuks selles tähenduses, et ma usun, et on olemas mingisugune minust ja tervest inimkonnast suurem jõud. See jõud on absoluutne, ainulaadne, paratamatu ja see on piiramatu ajas ja ruumis. Ma usun, et see on minu olemise aluseks ning mõjutab seda, mida ma elus teen.
Ma nimetan seda väge looduseks (nature) või kui ma soovin seda isiksustada, siis emakeseks looduseks (mother nature). Ent teaduslik kontseptsioon meeltest, mida ma olen uurinud, on tegelikult väga lähedane sellele, mida nimetatakse hingeks (soul).”
Tulvingu sülearvutis on tema sõnutsi terve PowerPointi presentatsioon pealkirjaga “Kus asub ajus hing?”.
Meelte ja hinge peamine erinevus seisneb tema arvates eelkõige selles, et esimene neist sõltub täielikult kehast ja sureb koos sellega, teine aga peaks kestma usutavasti ka pärast keha surma.
Tulving rõhutab, et oleme kindlasti bioloogilised organismid, allume täielikult evolutsiooni seadustele. Samal ajal oleme unikaalsed, eristume kõikidest muudest organismidest õppimis-, mõtlemis- ja loomevõime poolest.
/nginx/o/2016/12/21/6195123t1hca01.jpg)
