Pärnumaal peab olema 10 aasta pärast hea elada

Suure raha üle otsustatakse Brüsselis. Euroopa Parlamendi liige Ivari Padar tõdes, et me ei saa üle ega ümber Euroopa Liidu (EL) eelarvest ning selle mõjust Eestile ja Pärnumaale.

Anname 2,5, saame 17 miljardit

Eesti maksab ELi eelarvesse 2,5 miljardit krooni aastas ja saab sellest järgmisel aastal 17 miljardit. “See on päris suur vahe, mida me kipume unustama. Oluline hulk riike maksab peale, et 12 hiljuti liitunut järele jõuaks,” lausus Padar.

Pärnumaa oma 172 miljoni krooni suuruse eurotoetusega (selle aasta andmed, T. R.) on Padari hinnangul olnud üle keskmise tubli.

Padar kinnitas, et kuigi viie-kuue aasta pärast võib Eesti aastane sissemakse suureneda 3,5 miljardini, saab kümne aasta jooksul ligikaudu niisama suure toetusega arvestada. Ehkki 2014. aastast algab ELi uus rahastamisperiood, on ELi toetusraha üks mootoreid, mis siinset arengut veab.

Padar möönis, et ELi konkurentsivõimega on probleeme ja Hiina kasvab tõenäoliselt kümne aastaga maailmamajanduse kõige tähtsamaks riigiks. Kümme aastat tagasi ellu kutsutud Lissaboni strateegia – EL peab olema kõige konkurentsivõimelisem majandus maailmas – pole eesmärki täitnud.

Euroopa probleem kümne aasta pikkuses perspektiivis on Padari hinnangul konkurentsivõime kõrval natsionalism. Kümmekonnas liikmesriigis on parlamenti pääsenud erakonnad, mis tõstavad esile rahvusteemad. Mõnikord on paremäärmuslased osutunud parlamentides kaalukeeleks.

Inimene ei ela kütmiseks

Sotsiaaldemokraat Mark Soosaar tundis huvi, kas Eesti ja Pärnumaa ei võiks olla taastuvenergia kasutamises veduriks, mis 100 protsenti energiavajadusest taastusenergiast kasutab. Padar tõdes, et tal poleks midagi selle vastu, kuid keegi pole talle suutnud selgitada, kus on tuule puhul akumuleerimisvõimalus.

“Elada selleks, et kütta, on väga nigel perspektiiv,” leidis Padar ja ütles, et kõige parem energiapoliitika on ikkagi säästupoliitika.

Ettevõtja Rein Kilk tundis huvi, kas europarlamendi liige otsesihtimisega ka tulistab.

Padar sõnas, et ELi snaiper on viimasel ajal olnud Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes on rääkinud immigratsioonipoliitika läbikukkumisest ja vajadusest eelarvedistsipliini rikkuvaid ELi riike karistada. “Saksamaa on oma Teise maailmasõja taagast üle saamas,” lausus ta.

Diskussiooni ohjanud Pärnu Postimehe ajakirjanik Kaupo Meiel lubas üritada järgmisel aastal Pärnumaa arvamusliidrite ette kutsuda Merkelit ja pakkus sõna Eesti snaiprile kaitseminister Jaak Aaviksoole.

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Aaviksoo meenutas Reformierakonna valimisloosungit viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. “Kui ma Eestimaalt Liivimaale sõidan ja Mäo ristis tehtud investeeringut vaatan, on mul tunne, nagu oleksin sattunud Californiasse. Aga see tunne läheb peagi üle,” kirjeldas ta Eestis valitsevaid kontraste.

Aaviksoo leidis, et vähemasti pool taastuvenergiast on agitatsioonipropaganda. “Üks selle näiteid on paneelelamute soojustamine, mille põhjendatuse suhtes on ratsionaalseid kahtlusi,” kõneles ta.

Eurooplaseks saamisega oleme hakkama saanud

Kümne aasta pikkuse arenguvisiooni asemel soovitas Aaviksoo vaadata 105 aasta taguseid Noor-Eesti eesmärke ja nende täitumist. “See pidi olema aasta 1905, kui Tartu kooliõpilased jõudsid nii kaugele, et andsid kõval häälel teada, kuidas nemad Eesti tulevikku näevad. Hakkas tekkima rahvuslik eneseteadvus ja üks üleskutseid, mis kõlas, oli “rohkem euroopalist kultuuri ja olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”,” rääkis Aaviksoo.

Aaviksoo leidis, et 100aastane tagasivaade on tervislik. Läinud sajandil saime oma riigi, kogesime, kuidas Hitler meid maha müüs ja Stalin vägistas, ning tegime laulva revolutsiooni.

“Miks me nüüd enam ei laula “Eestlane olla on uhke ja hää”?” küsis Aaviksoo. “Kumb neist kadunud on? Vabaks saada on tunduvalt lihtsam kui vabaks jääda.”

Aaviksoo hinnangul on praegu keskseks probleemiks rahvusliku eneseteadvuse ebakindlus. “Selline murdeealiste mure, mis teised meist arvavad,” märkis ta.

Aaviksoo tõdes, et muutumisega tuleb toime tulla, kuid muutuste kiirus ja uued asjad tekitavad hirmu. “Kui mõtlesin, kuidas võiksime nendele 105 aasta tagustele noortele tartlastele vastata, siis usun, et eurooplaseks saamisega oleme hakkama saanud. Aga rohkem jõudu, rohkem euroopalist eneseväärikust!” kõneles ta.

Eestlane ei lähe kunagi Eestist ära

Tartu ülikooli teadlane Garri Raagmaa küsis, mis saab 32 protsendist mitteetnilisest eestlasest, kel on kihk ära minna. Aaviksoo küsis vastu, mis temast saab, ja selgitas, et vastus, kui etniline eestlane tema on, sõltub sellest, kui vägev aaria rassi komisjon kokku panna.

“Kui räägime äraminekust ja kampaaniast, kus talendid koju tulevad, tuleb mulle pähe mõte: miks ma ise tagasi tulin, kui ma veel talent polnud?” kõneles Aaviksoo. “Või miks ma uuesti ära ei lähe? Ma ütleksin niimoodi, et eestlane ei lähe kunagi Eestist ära, aga see, kus ta viibib, pole kõige tähtsam asi siin maailmas.”

Seejärel asusid Kilk, ettevõtja Enn Rand, Tartu ülikooli Pärnu kolledþi õppejõud Valter Parve ja Endla teatri direktor Ain Roost arutama, millised oleks Pärnumaa väljavaated ja võimalused kümne lähiaasta jooksul.

Roost valutas südant põlvkondade vaheliste sidemete ja rahvuskultuuri pärast ning tõdes, et ainult tänu põhjamaisele kliimale ja eesti keelele ei räägi meie taksojuhid veel türgi, araabia või hindi keeles.

“Peaksime endale täpselt aru andma, kust tuleb raha, millega meie supikaussi täidetakse. Meie omavaheline sitikate sõda võimu ja vaimu vahel, puudutagu see linnaorkestrit või uue kunsti muuseumi, toob kahju vaid meile endale,” rääkis Roost, kes on veendunud, et meie tulevik on haridus ja haritus. ”Peame looma siin Pärnumaal tingimused, et meie president ei peaks käima, loosungid seljas, maailmast andekaid koju kutsumas.”

Kihvt on tööajast muinasjutte kuulata

Kilk sõnas, et ta on selles saalis üks väheseid, kes riigi käest palka ei saa. “Jube kihvt on siin tööajast muinasjutte kuulata,” lausus ta ja luges ühe luuletuse ette.

Kilk kutsus saalitäie rahva hallollust mitte “laskma sel talvel lumme kõrtsi kõrval”, vaid midagi konkreetset välja pakkuma. Sellele reageeris Pärnu linnapea Toomas Kivimägi, kes tegi Kilgile ettepaneku järgmisel aastal Pärnus leiba toota.

Kilk kinnitas, et Pärnus jääb tootmine püsima, ja lubas hakata Pärnus küpsetuspulbreid tootma. Ta rääkis, et tema süda on jagatud Tartu ja Pärnu vahel, kuid Pärnu potentsiaal olevat määratult suurem.

“Arvan, et esimese asjana peaksime me taastama Pärnu suve glamuuri. See oli 90. aastatel ja Eesti ajal. Pärnu on koht, kus suvel peab olema teatud aja,” kõneles Kilk.

Parve soovis, et linnavõim arvestaks rohkem osalusdemokraatiaga, ja küsis Kilgilt, kas see oleks Vana-Pärnusse müravalli ehitanud, kui kohalikud oleks seda tahtnud.

Kilk vastas, et oleks, ja meenutas, et 16 aastat tagasi, mil ta Pärnu sadamasse investeeris, oli kesklinnas probleemiks turbatolm.

Enn Rand tõdes, et meri on investeerijaid alati tõmmanud, kuid praegu on elu maal üsna nukker. “Kogu aeg tuleb pakkumisi, üks trumpab teist üle. Kõige populaarsem on romantikapakett, mis ammu ei tähenda romantikat, vaid võideldakse selle eest, kes suudab odavama pakkumise teha. Kogu romantika on vähem raha,” iseloomustas ta turismiettevõtjate omavahelist konkurentsi.

Alustaks Viisitamme käe surumisest

Rand tõdes, et Eesti siseturism on väike ja raha asub teisel pool Soome lahte.

Me peame tegema Riias müügitööd, tooma Peterburist venelasi tagasi, tegi Kilk ettepanekuid. “Kivimägi, alustaks sellest, et suruks Viisitammel kätt.”

Pärnu abilinnapea Annely Akkermann (IRL) pakkus välja, et Pärnus võiks teha tipptasemel iluoperatsioone. Või südameoperatsioone, neeru- ja kopsusiirdamisi. Inimesed saaksid siin nädalaid taastuda.

Pärnu linnavolikogu aseesimees Jüri Kask tegi ettepaneku tuua Pärnusse mahakantud sõjalaev Vambola, sest ajal, kui Suur Tõll oli Pärnus, külastas laeva tohutu hulk inimesi. Kilk kutsus üles korraldama juba tuleval suvel Ammende villas mõnd Endla etendust ning näitust “Mees ja naine”.


Kaitseminister Jaak Aaviksoo: „Pärast pikka aega teise riigi tahtmise alla painutatuna oskasime minna laulvasse revolutsiooni. Mina küsin juba mitu aastat, miks me nüüd enam ei laula “Eestlane olla on uhke ja hää”? Kumb neist kadunud on? Vabaks saada on tunduvalt lihtsam kui vaba olla.“


Pärnu abilinnapea Annely Akkermann: „Miks meil ei võiks olla iluoperatsioonid tipptasemel, kui oleks Pärnus selline keskus. Või südameoperatsioonid, neeru- ja kopsusiirdamised. Inimesed saaksid siin nädalaid taastuda.“


Rein Kilk: „Meie potentsiaal on Riia. Peame Riias müügitööd tegema, võib-olla koos linnaga, kirjutama europrojekte. Toome lätlased siia, jube palju on seal rikkaid venelasi.“