Talvepimeduse peletanud Vallikäär ootab inimesi nautlema

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osa valgusteid on kujundaja julgenud paigutada lausa põlvekõrgusele, eks ikka lootuses, et ei lõhutaks.
Osa valgusteid on kujundaja julgenud paigutada lausa põlvekõrgusele, eks ikka lootuses, et ei lõhutaks. Foto: Ants Liigus

Juba nädalapäevad katab Eestimaad lumi ja Pärnus on hakanud rekonstrueeritud Vallikäär ja kaitsekraavgi näitama oma talvist ilu.

Alles nüüd, kui laternate valgus võimendub valgel lumel ja lampide kuma peegeldub härmas puuvõradelt, saab käärule jalutama tulnu aimu selle ilu kujundanud Kersti Lootuse osavusest mängida maastikul valgusega.

Pole liialdus kutsuda inimesi lähemalt ja kaugemaltki tulema Pärnu Vallikääru õhtuhämaruses. Tegu on seda väärt, isegi bensiinikulu, kui sõidate kohale Varblast või Tõstamaalt, Torist või Vändrast, Treimanist või Saardest. Tulge! Ja võtke fotoaparaat kaasa. Ning ärge unustage koju kohvijooki, mida teile Vallikäärus miskipärast veel ei pakuta.

Hiljuti Eestis aasta parima liimpuitehitise tiitli pälvinud kaarsild vallikraavi kaldal, mis üle Ringi tänava poolse kraaviharu pikendab kaldaäärset promenaadi, on talvepimeduses nutikalt valgustatuna muutunud nõnda kutsuvaks, et äsja sadanud lumega leiab sillakaareltki jalajälgi. Mis sellest, et lõuapoolikutel on õigus: see sild tõesti ei vii ega too kuhugi. Ikka minnakse temast üle. Kas või nalja pärast.

Valgusteid on Vallikäärul nüüd kõrgel posti otsas ja madalal maapinnal, valgustatud on trepid, kontserdipaik. Restaureeritud sepikodagi särab lampide vihus nagu omapärased betoonist jalgrattahoidjad, mille otstarbe üle talvel nii mõnigi kukalt kratsib, kuni arvab, et küllap on tegu modernsete miniskulptuuridega, mille sisulise tähenduse kohta kunstnikult küsida ei julgeks.

Tulge Vallikääru, pärnulasedki, kes seda pole viimasel ajal teinud! Ehk edaspidi kutsutakse meid vallikraavi valgustatud jääle lõbusa muusika saatel uisutama. Ning võib-olla pakutakse seal siis kuumi jooke, kohvi ja teed meega nagu aastate eest hõõgveini Tallinna värava kangialuses.

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles