Vana kooli mees Julius Tehver ehk peatükk histoloogiat

Venelastel olid 1960. aastate algul füüsikud ja lüürikud. Eesti kirjanduslugu tunneb kassetipõlvkonda (1960ndad) ning noori kriitikuid (1970. aastate teine pool). Vana kooli tunnus on küll iga, aga veel rohkem kombed, täpsemalt korrast kinnipidamine. Kellatundmine.

Vana kool nooremas eas

14. detsembril möödus 110 aastat professor Julius Tehveri sünnist. Pole teada fotot, kus ta oleks esimest korda peal, lips ees, kuid on usutav, et ta ka väga vana mehena kodus töötades (kirjutuslaua vastas ta surigi) sidus lipsu sõlme, ehkki polnud välja minekut ega külalisi tulemas. Vana kooli tunnus on, et sa pole lõtv. Nii ongi haruldane ülesvõte aastast 1985.

Sellel istub Suigus kõrvuti kaks kolleegi, eesti antropoloogia rajaja professor Juhan Aul ja eestikeelse histoloogia rajaja professor Julius Tehver. Esimesel ülikonna all seljas valge särk ja lips ees, teisel pintsak maha võetud ja lips ära.

Muidugi ei mõelnud Torilt Uru külast Tehvre talust pärit Julius Tehver noorena, kuidas kunagi on temagi vana kooli mees, legend juba eluajal. Olgu kohe täpsustatud, et ”legend” tähendas talle foto lahtikirjutamist ning varustamist andmetega selle tegemise ja tegija kohta, mitte luiskelugusid õppejõulikest riugastest. Ea poolest võinuks Tehver olla vaps, tahtmise poolest sai temast eestikeelse Tartu ülikooli algusaastate kasvandik, kellele arvatavasti anti kahesugust nõu.

Teiskeelsed õppejõud võisid öelda umbkaudu järgmist: meie töötame siin külalistena, kuid see on ikkagi teie maa ja need on teie loomad, nii et teil on kasulik saada vaimselt iseseisvaks kiiresti. Kaasmaalastest õppejõud rääkisid midagi muud, nimelt: mida hargnevam, kuid põhjalikum on eesti teadus, seda edukamad oleme kõik kokku. Sellist mõtlemisviisi on raske dokumenteerida, aga ta on tuletatav.

Väga üldiselt sõnastades oli 1920. aastatel loomakasvatuses tarvis koolitada nelja kontingenti.

Nendeks olid talupidajad (põlvkond Joosep Tootsist Katku Villuni), põllumajanduskoolide õpetajad (näiteks hilisem professor August Muuga, 1902-1992), ülikooli eestlastest nooremõppejõud (hilisem professor Vassil Ridala, 1906-1985) ja praeguses mõistes järeldoktorid (hilisem professor Elmar Vau, 1903-1968).

Kõiki neid ühendas vajadus eestikeelse erialase mõtlemise järele, kohustus olla mittelokaalne ehk uurimistöös konkurentsivõimeline ja ootus kasvada teaduse rakendamisel produktiivseks.

Ilusad sõnad, ent tegelikkus oli karmim, sest näiteks eestikeelse sõnavara soetamisel polnud siis ega ole nüüdki võimalik pidada rangelt kinni üksnes ühest loogikast, mille kohaselt sõnavara muutub süsteemseks alles seejärel, kui ta on samaaegu leitav nii sõnaraamatust kui eri raskusastme õpikutest.

Oma tööst lugupidav teadlane ei jõua kirjutada valmis õpikuid kõikides profiilides progümnaasiumist järeldoktorantuurini, peale selle erialast leksikoni ja omavahel kokkukuuluvaid artikleid üldises entsüklopeedias.

Ajaloost kui tõendist

Professor Julius Tehveri elutöö üks nurgakive oli koduloomade histoloogia süstemaatika, täpsemalt selle kooskäsitlus veterinaaridele. Ta ei defineerinud koduloomi eraldi ega jaganud maid kodu- ja põllumajandusloomade vahel. Küll on vaieldamatu, et ta õpetas koduloomade anatoomiat, füsioloogiat ja histoloogiat pearõhuga viimasel. Kust jookseb piir?

Võtame paralleeliks inimese. Kui sääreluu on anatoomiline objekt, siis vereringe luuvalu korral on (pato)füsioloogiline protsess, kuna sääreluu kujunemine lootel ja hilisem stratifikatsioon on juba histoloogia ehk teadus kudedest.

Seda kõike poleks vaja seletadagi, kui Eesti ühiskonnas ei valitseks kujutelm, nagu kõik eluks tarvis minev oleks juba ette valmis ning seda kujunemisloota. Professor Tehver ei õpetanud talunikke, vaid loomaarste.

Tema täiskasvanuikka kuulus aga maamajanduse mitmekordne metamorfoos: Vabadussõja veteranidele maatükkide jagamine, asundustalud 1930. aastatel, kolhoosid suurfarmideta, suurfarmid taludeta, kolhoosieelsete talumaade tagastamine kompensatsioonita selle eest, kuidas kunagisi talumaid oli rüvetatud.

Lisame siia põllumajandusloomade liigilise struktuuri muutumise ja on täiesti selge, et füsioloogiat ning histoloogiat tuli õpetada kogu aeg erinevalt. Kaasa arvatud sõnavara, mille kujundas mitu koolkonda. Toogem näide.

Tartu ülikooli professori Jaan Mägi raamat ”Koduloomade anatoomia ja füsioloogia 78 pildi ja joonistusega” ilmus 2. trükis 1926. See oli õpik karjapidamisest huvitatud teadlikule taluperemehele. 48. leheküljel kirjeldab autor eelmagu, mis tema järgi koosneb vatsast, kirjukotist ja kordmaost ilma ladinakeelsete vasteteta.

Tehveri ”Koduloomade histoloogia. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk” (1979) ütleb 36. leheküljel eesmao kohta, et selle osad on vats (rumen), võrkmik (reticulum) ja kiidekas (omasum). Kujul ”kiidikas” tähendab viimasena mainitud sõna Lääne-Nigulas ja Ridalas üht osa mäletseja liitmaost. Didaktiline printsiip on ikkagi arusaadav: õpetatud loomaarst peab tundma ladinakeelset nomenklatuuri. Tartu ülikooli patoloogilise anatoomia kauase professori Albert Valdese ja Johannes Voldemar Veski ”Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat” (1983) defineerib 2. köites 18. leheküljel sõna ”omasum” seevastu kui veise sisikonda või rupskeid!

Nii kirevas maailmas, kus vikerkaar on märksa vähem värvikas kui keelemeeste meeled, valis Tehver tegelikult targa kompromissi. Ta kirjutas üksi ja koos teistega läbi koduloomade ehituse sellises sügavuses, mida võimaldab tavaline mikroskoop ning mis peab olema kättesaadav niisuguselegi loomaarstile, kes töötab laboritest ja internetimaailmast väga kaugel. Ta õpetas veterinaarile iseseisvust.

Tempora mutantur

Ehk: oma aeg ja meie tulevik. Mida on professor Tehveri elutööst võtta kaasa ettepoole? Füüsikas on lihtne: Ohmi seadust tundmata kodust elektriasjandust korda ei tee.

Julius Tehverilt on edasi kanda didaktiline doktriin: ainet peab valdama nii interdistsiplinaarselt kui võrdlevalt. Tema bibliograafia järgi otsustades pole Tehver kõrghariduse üldisest ideoloogiast kirjutanud ridagi. Kuid ta oli töötanud end alt üles, karjapoisist süsteemi kujundajaks.

Praktikas tähendas see, et – sellest on eraviisiliselt jutustanud tema teine tütar füüsik Imbi Tehver – ta ei peljanud tuupimist. Moodne didaktika pooldab paraku turisti läbirännet, peatumist nuusutamiseks.

Professor Tehveri ideoloogia põhines paigalejäämisel. Läbiränne – see on eksam kaelast ära. Paigalejäämine tähendab asja tegemist selgeks.