Mark Soosaar: Riia ja Tallinn – Pärnu äärelinnad?

Iga vähegi mõtlev pärnakas nimetaks esimest varianti alaväärsuskompleksiks, teist aga suurusehullustuseks. Ent kui antaks valida üks kahest, usun enamikku meist valivat suure, ambitsioonika variandi poolt. Variandi, milles on lennukust ja kirge. Vastasel korral valiksime ju enesega rahulolu tee, mis viib stagnatsiooni, hääbumisse maailmas, kus konkurents linnade ja piirkondade, riikide ja rahvaste vahel tiheneb pöörase kiirusega.

Pärnul on fantastiline asukoht ja veel uhkem ajalooline edulugu. Asudes hansateel, kus said kokku Läänemeri ning siseveekogude võrgustik, oli Pärnu roll edendada elu paljudes kihistustes. Mitte üksnes raha ja kauba liigutamises, vaid keelte, uskumuste, kommete vahetamises. Seeläbi ise rikastudes - nii materiaalselt kui vaimselt.

Asukoht ja ajalugu on meil alles, ettekujutus linna ja maakonna tulevikust aga enam kui olematu. Hoolimata eri visioonikonverentsidest, millest nii mõnigi on kujunenud oleviku üle vingumiseks.

Pärnu kui kännuseen

Julgen siinkohal vinguda, et viimased 100 aastat on Pärnu toiminud kui kännuseen. Ta on elanud mahladest, mida pakub maakond. Vaadakem tõele näkku: praeguseks on linn oma kännu üsna tühjaks imenud. Vastastikune koostöö linna ja maa vahel, mõlema eripära kasvatamine ja teineteisele elujõu andmine on peaaegu olematu.

Paar aastat tagasi Vändras sündinud maakogu andis küll koostööks lootust, aga hiljuti Ares kogunenud kolmas maakogu kustutas selle lootuskiire. Formaalne päevakord ei kutsunud vallavolikogude liikmeid kokku tulema ja nii polnud Ares kvoorumit. Seega, midagi tõsist polekski saanud otsustada. Lootus närtsivat aga viimasena ning maakogud on meie erakonna valimisprogrammis kirjas.

Usun, et maakondlike rahvaparlamentide seadustamine aitab tulevikus lisada indu koostööks palju suuremas mastaabis kui üksikvallad või linn.

Võin oma vana mütsi ära süüa, kui lähenevate valimiste eel mõni Pärnumaal kandideeriv seltskond ei luba taas Via Balticat ega Rail Balticat. Kiiret ühendust oma “äärelinnadega” on Pärnul muidugi vaja, sest üle tunni kestev sõit rahvusvahelisele lennuväljale või reisisadamasse on 21. sajandi Euroopas kurjast. Samal ajal pole demograafid ühel meelel, kas kiirteed toovad väikelinnadesse inimesi ja elu juurde või imevad need hoopis tühjaks.

Eesti ajaloost on teada, et raudtee toomine Viljandi- ja Pärnumaale üle 100 aasta tagasi aktiveeris küll linatööstuse arengut, ent linavabrikud meelitasid maarahvast massiliselt linna ja vastassuunalist liikumist ei tekkinud. Ja lina ei hakatud kasvatama raudtee pärast, raudtee tuli ikka lina järele.

Sama on lugu Pärnumaaga: mis on see enneolematu ja pärasttulematu ime, mis meil juuretisena olemas ning mille pärast suur maailm peaks siia tahtma tulla? Saladus, mida me pole endale küllaldaselt teadvustanud?

Rahvuspargid

Arvan, et Pärnumaa looduses piisab energiat, et luua siin ideaalne elu- ja loomekeskkond. Siinsete loodusrikkustega saaksime olla väga põnevad ülejäänud maailmalegi. Pärnumaal on vaid pool rahvusparki (teine pool Soomaast asub ju Viljandimaal!). Aga võiks olla lausa kolm-neli.

Esiteks Pärnu Rannapark, mille loodus- ja kultuuriväärtused vastavad rahvusvahelisele arusaamisele rahvuspargist, ent kus purskkaevude ehitamise tuhinas on unustatud teadvustada haruldaste puuliikide olemasolu ja kus riik pole suutnud 20 iseseisvusaasta jooksul kaitseala piire ega kaitsekorralduskava koostada.

Teiseks Kihnu väina merepark, kus paljude haruldaste looma- ja taimeliikide kõrval elab UNESCO maailmanimekirja tõstetud Kihnu pärimuskultuur. Kahjuks on merepark kehtiva looduskaitseseaduse tähenduses olematu nähtus. Varbla, Tõstamaa ja Kihnu valla ühise sihtasutuse näol pole ju Kihnu väina merepargil Eesti seadusruumis kaitseala staatust.

Kolmandaks rahvuspargiks saamise eeldused on Nigula, Sookuninga, Rannametsa ja Luitemaa aladel. Saarde valla juhid on sellele ideele ise tulnud ning edasine sõltub naabervaldade soovist mõttega kaasa liikuda. Usun, et valitsus ei jäta rahvusparki kehtestamata, kui rahvas seda tahab.

Rahvuspark pole see koht, kus inimene istuda ega astuda ei tohi. Rahvusparkidesse oodatakse külalisi lähedalt ja kaugelt, siin toimub igapäevane elutegevus harmoonias loodusega. Rahvuspargid on riikide visiitkaardid. Maailmas on 7000 rahvusparki, neist vanim on legendaarne Yellowstone USAs. Meiega suuruselt lähedases Hollandis on neid üle 20, Rootsis 28, Soomes 35. Kui palju aga Eestis? Vilsandi, Matsalu, Lahemaa, Soomaa ja viiendana Karula. Ongi kõik.

Hullem on see, et Eesti rahvuspargid on muutunud formaalseteks, vaid paberil eksisteerivateks ja elutegevust piiravateks moodustisteks. Eelmise keskkonnaministri Villu Reiljani alustatud ja praeguse ministri Jaanus Tamkivi suurejooneliselt lõpetatud looduskaitsereform on meie rahvuspargid sisuliselt nullinud: ühelgi neist pole enam juhtkonda ega visiooni, kuidas toimida riigi visiitkaardina.

Kas suudaksime oma maakonnaga siin pöörde saavutada? Usun, et suudame. Kui vaid väga tahame. Kui seljad kokku paneme ja suudame ülalnimetatud alade vahele jalgrattateed rajada, vaatetornid ja loodusmajad ehitada, aga ka märtsivalimiste järele uuenevat valitsust uute rahvusparkide loomise õigsuses veenda.

Lähme üle taastuvenergiale

Ma ei kutsu üles kopeerima seda, mis kusagil mujal juba hästi töötab. Pigem peaksime mõtlema endale omase ja samal ajal ülimalt unikaalse leiutamisele. Nagu näiteks šveitslane Erik Smitt, kes sõitis oma kodulinna Luzerni kuulsaks autoga, mis ammutas jõudu päikesest ja tegi solaarenergia jõul tiiru peale maakerale. Pärnulgi on võimalus elektriga endale nime teha, sest on ju siin sündinud üks esimesi elektriteadlasi G. W. Richmann, kelle sünnist möödub eeltuleval suvel 300 aastat.

Kuidas me siis praegu elektriga endale nime teeksime? Väga lihtsalt. Läheme esimese Eesti maakonnana üle taastuvenergiale. Oleme ju rannarahvas ja tuult on meil kordades rohkem kui sisemaal. Endastmõistetavalt ei paneks me tuulikuid lindude rändeteele, räimemadalatele ega elamute vahetusse lähedusse. Kohalikule rahvale vähemalt kolmandiku võrra odavama tuuleelektri müümine olgu kohustus.

Kui suudame tuuleelektri kasutamise suhtes kokkuleppele jõuda ja teised maakonnad meile järgnevad, võiksime tõusta maailma esimese taastuvenergiaga riigi pjedestaalile. See koht on veel vaba. Ühtlasi muutub Eesti kõige puhtama õhuga riigiks Euroopas. Ja meist vabanevaid saastekvoote miljardite kroonide eest edasi müües muutume üheks rikkamaks riigiks põhjalaiustel.

Pärnu oli sadakond aastat tagasi tsaaririigis esimene linn, kus elekter hakkas tänavaid valgustama. Mis aga muudaks meid nüüd, uuel aastasajal, sedavõrd silmipimestavaks, et Riias või Tallinnas maandunud lennureisija lausa kibeleks Pärnusse?

Kas leiame ühise idee või jäämegi vaidlema ning üksteisele ära tegema? Mõtleme sellele uuel aastal!