/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Venemaa välispoliitika juhi Sergei Lavrovi juhtartikkel aastaraamatus ”Diplomatitšeskii ježegodnik 2010” sisaldab huvitava lause: ”Arvan, et tänapäeval on paljud aru saanud, et Venemaa peab end postsovetlikus ruumis normaalselt üleval.” Kipub kõlama nii, et varem käituti ebanormaalselt!
Sama lõigu lõpp annab kätte Venemaa diplomaatia enesetunde nõrga koha, sest väidetakse, et säärased projektid nagu Vene-Kasahstani-Valgevene tolliliit, Euraasia majandusruum ei andvat (enam) võimalust klammerduda ”Vene imperialismi” teesi külge. Viimasena nimetatuga saab päri olla, kui näiteks Lavrov ise päev pärast aastaraamatu presentatsiooni poleks avalikult avaldanud lootust, et Georgia valib endale varsti uue liidri. Kas see pole imperialistlik sekkumine naaberriigi siseasjadesse?
Ülevalt alla vaatamist mainitud artiklis piisab. Muu hulgas peseb Kreml end täiesti puhtaks OSCE Astana tippkohtumise nurjamises (süüdi olid kaks-kolm delegatsiooni, kes ei mõistnud üldeuroopalist vastutust). Transnistria lahenduski sõltuvat teistest.
Peatun sellel artiklil eeskätt seepärast, et seal demonstreeritakse head lugemust USA välispoliitilise mõtlemise suhtes ning jagub huvitavaid mõttekäike ajalukku, õigustamaks ja selgitamaks Venemaa impeeriumi osalust Euroopa poliitikas.
Sild tänapäeva seisneb Kremli arvates selles, et Euroopa Liit peaks Venemaa kohe kaasama idapartnerlusse ja muudesse projektidesse ning vältima Venemaa väljatõrjumist kunagisest SRÜ ruumist. Sõnu valitakse, sest pole öeldud, et Moskval on seal ”huvid”, vaid – vastupidi – ELil on ”huvid” Valgevenes, Ukrainas, Moldovas, Georgias, Armeenias ja Aserbaidþaanis.
Kremli rõhutatud huvi idapartnerluse vastu puudutab Eestitki, kuna jaanuari lõpus avatakse Tallinnas üks idapartnerluse koolituskeskusi. Loogiliselt võttes peaks Venemaa üritama ruttu kaasa lüüa …
Kui nüüd Venemaa-USA, Euroopa-USA suhete juurde naasta, tähistab 2011. aasta algus uut etappi transatlantilistes suhetes. Nimelt, esimest korda erinevad Põhja-Ameerika ja ELi suhted kardinaalselt Ladina-Ameerika ja ELi suhetest. Ja vahetegija pole keegi muu kui ametliku koduta Palestiina rahvas. Täpsemalt öeldes Iisraeli, USA ja ELi teatud tippude lühinägelik poliitika.
Kuna tegu on probleemiga, mille kohta antavat infot kiivalt selekteeritakse, olgu meenutatud, et pärast Iisraeli mullust rünnakut toiduaineid blokitud Gazasse viivale laevastikule rahvusvahelistes vetes ei lõpetanud juudid uusasulate rajamist.
Palestiinlased lahkusid seepeale kõnelustelt ja muutsid järsult taktikat. Kuna neegerpresidendi jõuetus end maksma panna oli ilmne, tehti maailma riikidele ettepanek tunnustada Palestiina riiki, seada tema institutsioonidega (parlament on ju valitud) sisse normaalsed suhted ja minna nii edasi.
ELi välisministrid sünnitasid vastuseks eimidagiütleva avalduse, ent Ladina-Ameerika võttis vedu. 3. detsembril teatas Palestiina riigi tunnustamisest Brasiilia, järgnesid Uruguay, Argentina, Boliivia, Ecuador ja Venezuela. Eelmisel reedel Tšiili ja kohe-kohe annavad oma heakskiidu Paraguay ja Peruu. Sealjuures on enamikul juhtudel tegu väga suurte ja mõjuka juudi kogukonnaga riikidega.
Pilt on selge: nood juudid ei toeta Iisraeli valitsuse jõupoliitikat ja on häälestatud lahendusele. USA riigisekretäri Hillary Clintoni üleskutse lõunanaabrite mõistusele kõlas kurtidele kõrvadele.
Palestiina autonoomia juht Mahmoud Abbas osales aastavahetusel Brasiilia (nais)presidendi ametisse astumise tseremoonial ja pani paika tulevase Palestiina saatkonna nurgakivi.
Ladina-Ameerika riikide tehtu peegeldab hästi maailma nihkeid: suurt poliitikat ei tehta üksnes USAs, ELis või Venemaal. Kui mõnel neist kaob aja- ja reaalsustaju, on uued tegijad varem või hiljem platsis. Et konflikt on väga vana, tuleb algatust uute jõududega vaid tervitada.