Peeter Krimm: Vanad puud tulebki maha saagida

Peeter Krimm
, pärnakas, Leningradi metsatehnilise akadeemia lõpetanu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Krimm.
Peeter Krimm. Foto: PP

Olen tagasihoidlik erametsaomanik, kindlasti mitte edev sulesepp. Kirjutama hakkan siis, kui keegi on mind väga vihaseks ajanud. Seekord õnnestus see Mark Soosaarel lausa ajalehe kaudu (vt Mark Soosaar, “Pärnu puiesteid on vaja hooldada, mitte laastada”, PP 2.12.2010).

Hiljuti tegelesin enda krundil vana kase hävitamisega, sest see ähvardas maja katusele kukkuda. Sain aru, kui peeneks on raieloa andmine läinud. Minu hinnangul 100aastase kase saagimiseks tellis linnavalitsus peene ekspertiisi, mis kindlasti pole odav. Metsamehe tarkus ütleb, et kask on täiskasvanud 50aastaselt, siis on aeg saagida.

Saan aru, et mets ja linn (linnapark) on veidi erinevad asjad. Metsas on esiplaanil kvaliteetse puidu saamine, pargis suure puu ilu, ent ühelt maalt tuleb pargiski vastu piir: vana puu sureb ühel hetkel. Seega enne, kui ta ümber kukub, tuleb ta maha võtta. Pole vist väga keeruline teooria.

Pärnu Vanapargi allee puudele tegid soomlased lausa röntgenanalüüsi. Kaugemale pole sellise uurimisega ilmselt võimalik minna, või kui, oleks ehk satelliitjälgimine asjakohane. Mark Soosaart aga ei rahulda isegi see argument. Kui ta oli soomlastega toimunud koosoleku ajal Hollandis, kas tal siis polnud ühtegi mõttekaaslast, kes oleks läinud ja soomlasi õpetanud?

Linnaaednik Kristiina Kupper sai kiita, et on siia-sinna noori pärnasid istutanud. Minu mälu ütleb, et Kupper tahtis 2007. aastal hulga vanu puid maha võtta ja nende asemele noored, juba kohale toodud pärnad panna. Kes oli see, kes seda plaani torpedeeris? Kas mitte Soosaar & Co? Järelikult pandi kohale toodud ja mitte just tillukesed istikud kuhugi ajutiselt mulda. Mida tähendab suure taime kaks korda ümberistutamine mitmeaastase vahega? Peale rahalise hävingu taime kidumist, halvimal juhul surma.

Minu arvates oli 2007. aastal üks vastuväidetest, et noored puud ei sobivat suurte vahele, nüüd on laul igatahes vastupidine. Tegelikult polegi asi selles, mis kellegi meelest sobib, vaid looduse määratud raudsetes reeglites, kus absoluutselt ei küsita tühist inimese, veel vähem kellegi kunstialast arvamust. Reeglitest lähemalt allpool.

Amsterdami kastani lugu

Liigutav lugu oli Soosaare artiklis. Saame aru, et paha linnavalitsus tahtis saagida, aga head kodanikud seisid vastu. Seega, linnavalitsus on loll ja kodanikud targad. 2007. aastal võrdus Kupper linnavalitsuse ja Soosaar kodanikuga. Nüüd tahaksin küsida: kui paljud Amsterdami kodanikest on näinud metsa väljaspool pildiraamatut?

Äkki mõni palju reisivatest linnaametnikest oligi käinud kauges ja pimedas Eestis ning näinud hooldamata metsa, mis on langenud puid tulvil? Äkki taipas midagi? Kuid, tore, targad võitsid, ehitati raudkonstruktsioon.

Kas Soosaare kiidetud looduse tarkus on samuti kastaniga seotud? Ikka on. Lõpuks suri kastan ikkagi. Vahe selles, et teda ei lükanud ümber torm, vaid puu suri püstijalu. Mida võideti konstruktsiooni ehitamisega? Natuke aega, mis ilmselt puu iga arvestades oli pikuke.

Mida tahab Soosaar selle konstruktsioonijutuga öelda? Selgelt seda, et kõikidele vanadele puudele vähemalt Pärnu Vanapargis tuleb ehitada sama. Ebaselgeks jääb, kas peaks kasutama terast, betooni või hoopis alumiiniumi? Kindlasti peaksid konstruktsioonid olema kunstipärased.

Iseenesest väga põnev mõte. Kujutage ette raudkolakaid täis Vanaparki. Selline asi võiks vabalt olla kaua otsitud üleilmne turismimagnet. Pargi nurgas ilutseks veel tagasihoidlik sildike “Kilpla”. Tegelikult oleks sama silt võinud rippuda ka Amsterdami konstruktsiooni küljes.

Soosaare artiklis leidub liigutav lõiguke kastanimunadest. Mind praktilise inimesena huvitab, kas vana kastani munad on paremad kui noore omad, kas ainult vana kastani munast sirgub inimpikkune tütar ja kuidas seda kõike seostada teema ehk Vanapargi allee või kõikide Pärnu puudega?

Kui vastab tõele, et Amsterdamis istutati noor sama sorti puu kiiresti vana kohale, võib see kergesti olla ämber. Tark tegu igatahes mitte. Iga Eesti metsamees teab, et lageraiel ja istikute muldapanekul peab olema vahet vähemalt kaks aastat, sest vanades okaspuujuurtes möllab juurepess, mis tapab noore istiku. Ei pääse sellest kastangi, sest seal möllab samuti seenbakter, ainult teise nimega – lamesüsik.

Need seenbakterid pole mingid vaenlased, vaid loomulikud looduse tegelased: ükski surnud juurikas ei jää niisama mulda vedelema, vaid süüakse ära. Inimene peab ootama, kuni bakter on töö lõpetanud. Seega ootab noort kastanit kiire surm. See on kurb, aga see on looduse seadus, õigemini inimese rumalus.

Teadusuuring

Pärn elavat rahulikult 500aastaseks. Mina pole näinud ühtegi kahe-kolmemeetrise läbimõõduga pärna, vähemalt meie kliimavööndis. Tammesid olen näinud. Küsisin targematelt. Pärast naerulaginat tuli vastus, et teoreetiliselt võib iga puu elada nii kaua, aga kaugeltki iga tamm ei ela 500aastaseks. Nii et pläma. Niisama edukalt saab väita, et meie kliimas elab inimene 120aastaseks. Fakt on, et vanim teadaolev pärn Eestis asub Tallinnas ja on ligikaudu 200-250 aastat vana.

Toruja tüve tugevusest. Paar aastat tagasi avaldas Raimo Saar Soosaarele “tunnustust” tugevusõpetusalaste teadmiste kohta. Kahjuks ei juhtunud Soosaar kohe kindlasti toda artiklit lugema. Ega ta muidu enda toruteooriat uuesti ja täies hiilguses esitaks. Tühjaks mädanenud puutüvel ja terastorul on ühine ainult see, et mõlemad on seest tühjad.

Looduse tarkusega pole siin midagi pistmist. Looduse tarkus on see, et vana puu ühel päeval kukub ja kõik. Kujutada vana puud terastoruna ja toestada seda teraskonstruktsiooniga pole looduse tarkus, vaid väärastunud inimmõistuse lauslollus.

Pealegi olla just pärnal spetsiaalsed vertikaalsed niined, mis annavad (meetrise läbimõõduga tüvele) erilise paindlikkuse. Kust küll ammutab mees nii häid teadmisi? Kas teistel puudel siis sellised “niined” puuduvad?

Pärn taluvat hästi varju. Peab ikka imepuu olema. Tegelikult vajab iga puu kasvamiseks valgust. See on jällegi vääramatu looduse seadus. Isegi kuusk, mis suudab lehtpuude varjus kasvada, hakkab vohama alles siis, kui pääseb valguse kätte. Sinnamaani ta kidub. Kiduvad needki pärnad, mis on pandud suurte vahele. Kes ei usu, mingu vaadaku.

Seega on ainus võimalus pargi uuendamiseks võtta maha enamik suuri puid ja asendada need noortega. Selle teooriaga nõustuvad soomlasedki. Mõnele on see kindlasti kurb tõdemus, aga midagi pole teha, seda nõuab meist kõrgemal seisev looduse seadus.

Kuhu ma nüüd õigupoolest välja jõudsingi? 2007. aastasse, kui Kristiina Kupper just seda teha tahtiski. Kuidas jääb nüüd rollijaotusega “targad-lollid”? Kes on kes? Kes üritab minu kui maksumaksja raha eest midagi asjalikku teha ja kes tühja trummi tagumise ja kaigaste kodaratesse toppimisega seda raha hävitab?

Kolm-neli aastat on mööda läinud ja oleme tagasi samas punktis. Mis on vahepeal muutunud? Vanadele puudele on tehtud kõikvõimalikke uuringuid, kulutatud hulk raha, noori pärnasid on retsitud ja retsitakse veel. Lõppu veel ei paista.

Kupperi plaani kohaselt oleksid noored pärnad enda õige koha peal selle ajaga juba korralikult juurdunud ja põrutaksid paar aastat vähemalt poolemeetriseid kasvusid. Kes küll on selle kalli kirbutsirkuse autor?

Esitasin endale küsimuse: milleks on vaja kallist tipptehnoloogiat, tegemaks kindlaks vana puu tervist, kui seda võib teha kogenud asjatundja palja silmaga? Selleks, et mõjuvõimsatele puupeadele puust ja punasena asi selgeks teha. Fakt, et Vanapargi alleel on kõndinud tähtsad ajaloolised isikud, on iseenesest huvitav, aga mis siin puudega pistmist on?

Tähtsustamaks ajaloolist tõsiasja, oleks mõistlik paigaldada asjakohane teabetahvel või kivi, kus see fakt oleks selgesti kirjas. Tahvel ja kivi ei kuku kellelegi pähe. Vana puu ei oska parimagi tahtmise korral fakti rääkides esitada, tüvelt seda samuti välja ei loe.

Puiesteede hooldamine

Soosaare artiklist ei saa aru, kuidas vanade puude hooldamine täpselt peaks käima. Kas üle 100aastasele puule tuleks lugeda loitsu, silitada või määrida salviga?

Meenub, et Soosaar on võrrelnud vanade puude ravitsemist vanade inimeste ravitsemisega. Inimesele teatavasti aetakse esialgu tablette suust sisse, kui need ei aita, pannakse lauale pikali ja võetakse üht-teist välja või pannakse sisse, lõpuks muidugi ei aita seegi.

Tänini pole veel kuulnud, et surev inimene kukkudes maja katuse lömastab või õhust langedes kellelegi pähe sajab. Erineb siis puu inimesest või ei?

Enda metsakogemuse põhjal tean, et noorte istikute hooldamisega tuleb näha pööraselt vaeva, sest neil on palju vaenlasi. Suuri puid hooldan ma mootorsaega juure piirkonnas. Metsal ja pargil on veel üks erinevus. Metsas võin ma endale lubada lõbu lasta igivanal puul lõpuks kukkuda, pargis seda lubada ei tohi. Tegelikult ei luba ma seda metsaski, sest kukkudes lömastab see hiiglane mitukümmend noort istikut.

Minagi väärtustan linlasena rohkem suuri puid, aga talunikuna rõõmustan nagu laps iga põlvepikkuse, hästi kasvama läinud kuusehakatise juures ja lähen marru, kui keegi on talle viga teinud. Selliseid hakatisi on mul 12 000. Nende elu nimel pean kahjuks hävitama viimased hiiglased. Kurb, et ma ei näe iial neid nunnukesi täies hiilguses. Saatana loodusseadused! Oi, kuidas tahaks neid väänata!

Seega, Mark Soosaar, ehk püsime ikka igaüks enda liivakastis? Mina ei võta ju sõna filmi, kultuuri ega Kihnu teemadel. Vanapargi alleele oleks tõesti vaja ajaloolisi fakte kajastav märk maha panna ja see kujundada. Selle töö puhul on võimalik loodusseadusi suvaliselt väänata, mitte midagi ei juhtu. Iga puu on 100 aasta projekt, see jäägu ikka oma ala inimeste hooleks, kes teavad ka looduse tarkusest üht-teist.

Kunst ja loodus on eri asjad. Kunsti üle võib lõputult vaielda: ühe meelest ilus, teise arvates kole. Looduse üle vaielda ei saa, inimene võib küll teha valesti, kuid sellele saabub kiire karistus. Kui keegi soovib püstitada endale koduaeda kunstitaiest – surev puuhiiglane, toestatuna raudtoigastega, andku minna. Ainult mitte linnaparki, pealegi maksumaksja raha eest! Tark inimene hoiab sel kohal, kus ta teemat ei valda, suu kinni. Nii ei satu ta vähemalt naerualuseks.

Seda kirjatükki lõpetades on tunne, nagu oleksin Einsteinile midagi tõestanud. Mida? Seda, mida iga koolijütski teab. Milleks küll seda vaja oli?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles