Olev Sööt: Lihtsas eesti keeles riigikogu liikmetest ja valimistest

Nagu alati on ääretult tobe, kui poliitikud räägivad samadest asjadest nii, et sõnad hakkavad juba parteide vahel riimuma. Kõige hullem on Eesti parteide võitluses tõsiasi, et jalge alla tallatakse kõiki konkurente, omavahel tuttavaid ja isegi varem koos töötanud semusid.

Hiljuti kutsus sotside verivärske juht Sven Mikser üles rääkima poliitikast keerutamata, arusaadavalt ja hästi lihtsas keeles. Igatahes mina püüan nii tehagi ja kõnelda sellest, mida näen ja kuulen enda ümber veerevas elus.

Mis on poliitika?

2011 on meile tähtis aasta. Saime euro, valime parlamendi ja presidendi. Eestit ootab ees isesugune suur aeg. Suur aeg, nagu teada, nõuab suuri inimesi, suuri sõnu ja tegusid.

Pole vaja kaua mõelda, kõik on meil olemas. On Euroopa parim rahandusminister, samuti peaminister, kes naerab masule lausa näkku, loeb rahvale tuima näoga ette protsente ja küsitlustulemusi, mille järgi oleme üks paremaid Euroopa Liidu liikmeid. Ta on nagu Mozarti kivist külaline, kes küll elab meie maailmas, kuid näeb selles ainult arve, mitte inimesi.

Meil on suuri sõnategijaid, kelle loomingu ere näide riigikogu esimehe toolist lendu lastud “Idioodid!”. Parlamendis leviv Sami Lotila sõnavara kinnitab, et oleme tugevalt liitumas Põhjamaade regiooniga. Super! Poliitik Villu Reiljani kohtuprotsessi käigust teame, et tema lemmikväljend oli samuti soomelik “Mitä v***u!”. Milline intellekt!

Suurte tegudega on, nagu on: viletsavõitu kesisus, kui mitte arvestada Edgar Savisaare kirikujuhtumit ja rida muid korruptsiooninäpukaid.

Mulle on sõbrad öelnud, et “ära võta toimuvat tõsiselt, see on ju poliitika”. Mis on siis poliitika? Leidsin ilusa näite ühest Saksa ajalehest. Väike poiss küsib isalt: “Mis on poliitika?” Isa toob selgituseks oma pere. “Mina toon koju raha ja olen kapitalist,” seletab ta. “Ema valitseb selle raha kasutamise üle ja nimetab end valitsuseks. Mõlemad hoolitseme sinu heaolu eest, seega oled sina nagu rahvas. Meie teenija on töölisklass ja sinu väike mähkmetes siplev vend tulevik. Mõistad, poeg!”

Poiss on rahul. Öösel ärkab ta üles, sest väikevend on mähkmed täis teinud ja karjub. Poiss tõuseb, klopib vanemate magamistoa uksele, kuid ema ei ärka. Poiss läheb teenijatuppa ja leiab isa teenija voodis magamas. Nemadki ei ärka.

Poiss läheb oma tuppa tagasi ja uinub. Hommikul küsib isa, kas ta mõtles selle üle, mis on poliitika. “Jah, mõtlesin,” vastab poeg. “Poliitika on see, kui kapitalism kuritarvitab töölisklassi, sel ajal kui valitsus magab. Rahvast ignoreeritakse totaalselt ning meie tulevik sipleb pasas!”

Eesti poliitikute välimääraja

Lihtsalt öeldes on valimiskampaania nagu poliitikute Erna retk. Sõjameestele on nimetatud retk katsumus, kuidas saavutada võit ausas ja kodumaale kuulsust toovas võistluses. Poliitikute võistkonnad on võidu nimel valmis petma, laimama, ära ostma, kupeldama. Võidujanu juhivad huvid, intellekti pole vaja, see on lausa kahjulik. Vastutus oma rahva ees on veel kahjulikum. Nii nad liiguvad, aga ei tea, kuhu välja jõuavad.

Mida kujutavad endast valimisprogrammid? Need on küllaltki sarnased ja saamatud ettepanekud, kuidas Eestis elu jääda.

 Mõni lubab katused korda teha või mõne teeotsa ära parandada. Kõik räägivad õhinaga töökohtade loomisest, aga sellest, miks inimesed kodumaalt põgenevad, et leida tööd mujalt maailmas, ei räägi keegi midagi. Miks lahkuvad inimesed just neisse riikidesse, millele meie liberaalse turumajanduse mehed ennustavad peatset allakäiku?

Huvitav nähtus on meil valitsuskoalitsiooni moodustamine. Rahvakeeli on see teerulli kokkupanemise töökoda ja rullijuhtide meistrikursused.

Mis moodustiseks on muutunud riigikogu? Lihtsas keeles öelduna on see koht, kus 21 näitavad tuld ja 80 teevad endale mugavat istekohta. Jõudmine nendele 80 kohale ongi poliitikute Erna retk.

Veel üks jutt, taas Saksamaalt. Lennarti-nimeline mees jõudnud paradiisi ukse taha. Seal kasvanud puu, millel lehtede asemel kellukesed. Lennart pärinud, mis imepuu sihuke on. Peetrus kostnud, et puu kellad hakkavad helisema, kui maa peal keegi valetab. Kohe kostnud vali kellahelin. Peetrus ohanud ja öelnud: “Eestis algas riigikogu istung.”

Miks jumal lubas luua poliitika? Miks ta ei ütle, kuidas teha kindlaks kandidaatide juhtimiskõlblikkust? Tuleb koostada kiiresti “Eesti poliitikute välimääraja” kunagise “Eesti näkkide välimääraja” eeskujul. Kel tahtmist, hakaku pihta. Meedia kindlasti. Hakatuseks pakun välja paar näidet.

Kivist külaline. Ülbe, võimuahne, reageerib erksalt sõnadele “protsent”, “pluss-miinus”. Kuuldes mõistet “progresseeruv tulumaks”, läheb näost siniseks ja silmist hakkab tuld purskama. Võib loobuda koostööst, ohtlik.

Suur lobalõug. Reageerib kähku sõnadele “ostan-müün-vahetan”. Eriti ootamatu pakkumise peale võib karjatada: “Mitä v***u!”, aga muidu muhe ja viisakas.

Nii jagame kandidaadid näiteks kümnesse alaliiki ja saaksime Euroopa esimese valimistel vajamineva kergendaja-abilise. Kui selline käsiraamat teoks saab, ei valitaks ehk enam poliitikasse vanavara, moenarre ega muidukargajaid.

Tegelikult ei tahtnud ma üldsegi kirjutada, kuid inimene on nõrk ja annab järele. Tuligi selline imelik ülevaade olukorrast, kus valijal tuleb kaks pikka kuud olla, et seejärel valimispäeval õige otsus teha.

Head valimist!