Lagunev ja eluohtlik soolaait. Pärnu südalinnas, otse renoveeritava muuseumihoone kõrval laguneb vana soolaait, mis on ümbruskonnale ohtlikuks muutunud.
Soolaait kipub möödujate elu kallale
22. jaanuar 2011, 01:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel talvel Pärnu kesklinnas sisse langenud soolaaida katus laseb uskuda, et ega sajandeid vanad müüridki enam kauaks püsti jää. Hoone omanik aga ei taha, muinsuskaitse ei saa ja Pärnu linnavalitsus ei suuda teha midagi selle protsessi pidurdamiseks.
Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektori Nele Rendi täpsustusel asub soolaait muinsuskaitsealal, ent ei ole muinsuskaitsealune objekt. Mistõttu ei ole neil õigust teha hoone omanikule ettekirjutusi nagu mälestiste puhul. “Saame juhtida tähelepanu, et hea peremees nii ei käitu, aga efektiivsemalt seda asja ajada ei saa,” nentis Rent.
Küll saaks ettekirjutusi väljastada ja trahviraha sisse nõuda kohalik omavalitsus ehitusjärelevalve teenistuse kaudu, mille hinnangul kujutab linna südames kasutuna seisev ait oma varisenud vahelagede ja pragunenud kiviseintega ohtu nii keskkonnale kui inimeste elule ja tervisele.
Ametnike käed seotud
Ehitusjärelevalve teenistuse juhataja Maire Niguli kinnitusel on neil 2001. aastal Põhja 1 hoone ostnud Raivo Tõnismaaga olnud soolaaida teemadel väga pikk ja tihe kirjavahetus.
“Me oleme püüdnud leida juriidilisi paragrahve, millega panna teda hoonet korrastama või lammutama või mida iganes sellega tegema,” sõnas Nigul. Viimane vastavasisuline pöördumine läkitati Tõnismaale läinud aasta 28. oktoobril. Kuu möödudes teatas Tõnismaa oma vastuses, et kujunenud majanduslik olukord ei soosi investeeringuid kõnealusel objektil.
Ja nii jäigi. Nagu Nigul tunnistas, ei ole linnavalitsusel, mis oma tegevuses peab lähtuma seadusega antud piiridest, just väga palju viise Tõnismaa survestamiseks.
Ehitusseaduse kohaselt on hoone omanik kohustatud tagama ehitise ohutuse ümbruskonnale, sealhulgas takistama juurdepääsu varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamise või korrastamiseni, ja paigaldama sellise ehitise ümber hoiatussildid.
Kuna Tõnismaa on hoone sissepääsud sulgenud ja pudenevate kivide eest hoiatavad sildid paigaldanud, ei olegi linnavalitsusel põhjust talle ettekirjutusi teha.
Üks suur kivihunnik
Tõnismaa näeb tekkinud olukorras süüd Pärnu linnavalitsusel, mille arhitektuuriteenistuse juhid tõmbasid 2001. aastal koos muinsuskaitseameti inspektoritega kriipsu peale tema kavale rajada vanade müüride vahele kõrge viilkatusega keskaegses stiilis hotell.
Kui viimaks 2009. aasta suvel kehtestati detailplaneering, mis andis Tõnismaale loa püstitada aida kohale kuuekorruseline hoone, oli ettevõtja, kellele muude objektide hulgas kuuluvad Seegi maja ja St. Peterburgi hotell, oma raha juba mujale paigutanud.
Mida ja kas üldse ta soolaaidaga peale hakkab, ei soostunud Tõnismaa kommenteerima. “Eks ta üks suur kivihunnik ole,” poetas ta ükskõikselt.
Kivihunnik, mis sümboliseerib, nii nagu Rent sellest aru saab, kõige halvemal moel eraomandi puutumatust. “Senikaua kui meil on teatud väärastunud arusaam eraomandist ja eraomandi puutumatusest, sellised asjad juhtuvad,” sõnas ta. “Unustatakse ära, et põhiseadus, mis ütleb, et eraomand on puutumatu, ütleb ka seda, et omandit ei tohi kasutada avaliku huvi vastaselt, aga linna risustamine on ju avaliku huvi vastane tegevus.”