Mark Soosaar: Pühast pärnapuust ja austusest

Jah, just pühal pärnapuul ja neid pühasid pärnapuid on Eesti rahval vägagi palju. Mitte üksnes taevasse kasvanud mitmesaja-aastane pärnaring „Õrna ööbiku“ autori Gustav Wulffi talus Nüpli järve ääres, vaid ka Kastna ja Tõrenurme hiiepärn, Maarjamäe ohvripärn, Laiuse kuninga pärn. Muide, viimasena mainitu istutas Laiuse kirikuaeda 29. mail 1701 Rootsi kuningas Karl XII. Sellest 310aastasest hiiglasest veel vanem on Ilumäe hiiepärn Lahemaal.

Pärnumaalgi on kolm kuulsat pärna, mis kõik mitmesaja aasta vanused ja mille elukohaks Halinga vald. Ennemuistsel ajal tulnud Mihklist kolm naist, kes oma säärepaelu sidudes puudeks muutunud. Kai ja Mai jäid elama pärnadena Vahenurmes Allika talu juures, Riinu muutus pärnaks Uduveres, kus ta Pärnu-Jaagupist Lelle poole viiva tee ääres siiani taevasse kõrgub.

Austades elu

Miks pean ma seda kõike jällegi meelde tuletama? Miks tuleb tüütuseni korrata elementaarse koolihariduse juurde kuuluvat? Aga seepärast, et 50 aastat okupatsiooni lõikas läbi suure osa meie rahvuslikust kultuurimälust, tõekspidamistest. Kõigil meil polnud võimalust kasvada isa ja ema, vanavanemate kõrval, kes võõrideoloogiast hoolimata andsid edasi kaugete esivanemate teadmisi ning kogemusi loodusest.

Nõukogude ideoloogia õpetas sõnades austama elu, ent tegudes toimiti vastupidi. Miljonite hävitatud inimelude kõrval jäi võib-olla tähelepanuta, et samasugune hoiak valitses looduse suhtes.

Tollaste “teadlaste” soovitusel püüti loodusest välja lõigata kõik „inimesele mittekasulikud liigid“. Looduslikust tasakaalust ega liigirikkusest polnud sellise suhtumise puhul mõtet iitsatadagi. Näiteks suured preemiad hüljeste tapjatele olid innustuseks selle mereimetaja populatsiooni täielikuks kaotamiseks Läänemerest. Loodus tuli ju allutada inimese taktikepi järgi.

Seepärast pole ime, kui hiljutises Pärnu Postimehes oli lugeda Leningradi metsatehnilises instituudis õppinud Peeter Krimmi artikkel “Vanad puud tulebki maha saagida”, mis oli täis viha vanu inimesi, eakaid loomi ning põlispuid austavate ning looduse järjepidevust hoidvate kaasmaalaste vastu. Nende inimeste vastu, kes on oma teadmised saanud teistsugustest loodusõpetuse koolkondadest.

Tõsi ta on, nagu pole üht ega ainuõiget filosoofiat või filmiõpetust, pole monokultuurne dendroloogiagi, rääkimata inimtekkelisest loodusest endast. Erinevad ju kui päev ja öö Inglise ning Prantsuse park. Esimeses lastakse puudel oma kroonid vabalt välja arendada ning nende kuju sõltub istutustihedusest. Teisel juhul peab valitsema sümmeetria ja täiuslik kord: inimkäsi ja käärid annavad puukroonidele ajastu iluideaalile sobiva vormi.

Mina ja puud

Pärnu parkide ja puiesteede puhul pole kahtlust, millisesse stiili need kuuluvad. See ei tähenda sugugi, et Inglise puiesteid ega parke ei peaks hooldama kuivanud okste ja surnud puude eemaldamise, samuti allee “hambaaukudesse” noorte puude istutamise teel. Tehes seda ettevaatlikult ja targalt, mitte metsatehniku kombel (lank maha ja puruks nabanöör eelmiste põlvkondade mäluga!), saavutame unikaalseid kooslusi.

Krimmil on õigus, et olen dendroloogias iseõppija. Ma ei häbene seda. Oma esimese puu istutasin nelja-aastaselt. Nimelt avastasin 1950. aasta kevadel, et mu liivakastis oli kasvama hakanud üks imelik taim. Ema seletas, et see oli eelmisel sügisel liiva kadunud kastanimuna.

Et puukene ei võinud majaseina äärde kasvama jääda, istutasin ema abiga selle aianurka ringi. See juhtus Viljandis Kantrekülas. Kastan kasvas suureks, mina samuti. Püüdsin sünnilinna sattudes ikka ja jälle oma puu juurest läbi sõita. Aga nüüd on ta surnud, sest majaomanikul oli vaja autole ruumi teha.

Olen kadakaid, pärni, kuuski, mände, kaski, vahtraid, tammesid – kõik liigid ei tulegi paugult meelde – oma pika elu jooksul kasvama pannud sadade kaupa.

Kadaka ringiistutamine on olnud kõige keerulisem ettevõtmine. Kui koolipoisina nende okaspüramiididega Audrus mässasin, soovitasid vanemad inimesed kadaka uues elupaigas eelmisega samade ilmakaarte järgi mulda panna.

Mu lemmik on pooppuu, selle mitmesaja-aastaseks kasvava pihlakaperekonna liigi istikuid olen Eestisse toonud Rootsi ja Ahvenamaa metsadest. Selle talve ilusaim pooppuu-elamus oli Pärnus Rüütli tänaval, kui siidisabade hiigelsuur parv siia punaseid rammusaid marju maiustama lendas.

Eesti dendroloogidest pean suurimaks autoriteediks 2009. aastal manalasse varisenud Endel Laasi, kelle mahukas raamat “Dendroloogia” (1987) on olnud mulle suurepärane teejuht juba aastakümneid.

Sellest Eesti maaülikoolile kirjutatud õpikust sain teadusliku kinnituse oma istutuskogemusele, et pärn on varju taluv puu ning et Firenze hartat (rahvusvaheline kokkulepe ajalooliste aedade, parkide, alleede kaitseks) järgides on igati mõistlik surnud või väljalangenud puid asendada noorte istikutega.

“Enge võtmine”

Liigirikkad pargid ja alleed on oluline osa Pärnu turismipotentsiaalist. Pärnu linnavalitsus võiks tellida uurimuse, selgitamaks välja, mil määral aitab just kõrghaljastus Pärnu turismitulu kasvatada. Selle teadmisega tasuks siinset pargimajandust jõuliselt arendada. Väljaõppinud arboristi-dendroloogi töölevõtmine oli ju Toomas Kivimägi valimisliidu üks lubadusi.

Mis puutub Peeter Krimmi kummalisse arvamusse miljonitele inimestele väga lähedaseks saanud Anne Franki kastanist Amsterdami vanalinnas ja selle legendaarse puu kestmiseks originaalse lahenduse leidmisest, siis minu meelest pole Pärnu Postimees see ajaleht, kus hollandlasi õpetada.

Kui härra Krimmile ei meeldi teiste rahvaste tava austada kõrgesse ikka jõudnud eluvorme ega tunnistada pühaks kultuuriloolisi puid, peaks ta selleks kasutama vastavate riikide pressi ja meediat.

Aga me elame vabal maal, kus igaühel on õigus oma arvamusele. Siinkohal tahan tunnustada oponenti, tänu kellele tekkis võimalus taaskord meenutada Albert Schweitzeri aukartust elu ees. Muide, lugupidamine elu vastu juhtis meie esivanemate toimetamisi. Vanad kihnlased ei rääkinud loomade tapmisest, vaid “enge võtmisest”.

Meie kõige arhailisemad sugulased – Lääne-Siberi metsahandid – küsivad veel nüüdki, 21. sajandil enne puult või põdralt hinge võtmist luba Isa Toorumilt, kogu elava looduse peajumalalt.