Malle Šalda: Õpikeskus aitab kooliga taas sõbraks saada

“Eestimaa õpib ja tänab” toetab üldharidusasutuste väärt tegusid ja tunnustab õppijale sobiva arengukeskkonna loomisesse panustanud inimesi. Programmi viib ellu riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, toetavad Eesti riik ja Euroopa sotsiaalfond.
 

Pärnu Vanalinna põhikooli õpikeskuse tegevusjuht Malle Šalda, õpikeskus on ainulaadne Pärnu linnas ja ilmselt Eestiski. Kuidas see alguse sai?

Kaks aastat tagasi anti Vanalinna põhikooli kasutusse spordikooli hoone ühes tiivas vabanenud arhiiviruumid, kuhu kolisid kooli raamatukogu ja tasandusklass. Samal ajal jäi kasutamata mitu väikest õdusat tuba. Haridusameti juhid tegid ettepaneku alustada neis ruumides rühmaõppega, mis aitaks järje peale ühel või teisel põhjusel suures klassikollektiivis õppides hätta jäänud õpilased.

Kuigi see oli vettehüppamine tundmatus kohas, jäime kohe nõusse. Teadsime oma kogemustest, et igas koolis on õpilasi, kes vajavad tuge, rohkem tähelepanu ja teistmoodi lähenemist, kui seda võimaldab õppimine tavaklassis.

Õpilased tulevad meile õppenõustamiskeskuse kaudu, alustasime nelja lapsega, praegu õpib keskuses neliteist 2.-9. klassi last. Pedagooge töötab siin 21, paljud neist Vanalinna põhikooli õpetajad. Raudvaraks peame Maris Aidakut ja Ly Kuprit, kes olnud keskuses algusest peale. Õpilastest on enamik poisid ja neile mõjub väga hästi meie ainus meesõpetaja Hans Soll.

Missugune näeb välja õpikeskuse igapäevaelu? Mis on erinev, võrreldes õppetööga tasandusklassides?

Meil on omanäolised ja erilised lapsed, kes vajavad tavalisest rohkem individuaalset lähenemist. Õppetööd iseloomustab eelkõige paindlikkus, õpilastest ja võimalustest lähtumine. Õpikeskuse tähtsaim ülesanne on anda lastele tagasi enesekindlus, õpimotivatsioon ja eneseusk.

Tasandusklassis võib olla kuni 12 last, meil tegeleb õpetaja tunnis korraga vaid kuni nelja õpilasega, nii jätkub kõigile tähelepanu. Koos ollakse ka vahetundide ajal, püüame lapsi mitte killustada, tähtis on positiivne rutiin. Tasandusklassi valitakse õpilasi pigem vaimsetest võimetest lähtudes, meil õpivad ka tervislike või muude erivajadustega lapsed. Igaühel on oma lugu ja neid alguses üksteisega haakuma panna ja kollektiivi liita on päris keeruline ülesanne.

Klassivälistes tegevustes osaleb kogu õpikeskuse pere, koos käime nii Vanalinna kooli “suure maja” üritustel kui väljaspool kooli. Eelmisel poolaastal tutvusime Endla teatri tööde ja tegemistega, sulatasime klaasi Punases tornis ja maalisime portselani Nooruse majas.

Alustame koostööd Pärnumaa kutsehariduskeskusega, et võimaldada õpikeskuse lastele eelkutseõpet koka ja üldehituse erialal.

Tunnustus näitab, et ilmselt olete õigel teel. Kas samalaadseid keskusi on Eestis mujalgi?

Tunnustus tuli ainult tänu sellele, et meil on nii palju pühendunud inimesi: õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, kes selle õppimisvormi omaks võtnud. Aidanud on kooli juhtkond, haridusamet, õppenõustamiskeskus. Paistab, et lapsed tulevad kooli hea meelega, tundes, et nad on siin oodatud ja neist hoolitakse. Paljud lapsed on siin järje peale saanud, kõik on teinud oma arengus suure sammu edasi ning see on suure hulga inimeste töö vili.

Pärnus selliseid keskusi rohkem pole, Tartus aga asub tervelt 250 õpilasega Herbert Masingu kool ja Tallinnas Ristiku kool. Mulle tundub, et sellised koolid-keskused ei peagi päris ühesugused olema, kõik lähtub ikkagi vajadustest, võimalustest ja inimestest. Koolile on vaja maja ja õpikeskuski sai alguse tänu sobivas kohas vabanenud ruumidele.

Meie keskusesse lapsi eriti enam juurde ei mahu. Küllap on siin kõigile koht mõtlemiseks, sest kool on ühiskonna peegel ja kõiki õpilasi tuleb aidata. Iga laps peab õnnelik olema, ükskõik millisena ta ilma on tulnud.