Meistrite tehtud mööbel kestab aastakümneid

Pärnu kesklinnas ateljees nikerdab päevinäinud tooli kallal noor blondi juuksepahmakaga naine, pisike tütar kõrval naelu klotsi sisse toksimas. Tööpingi kohal seinal ripuvad korralikus rivis tööriistad, silma hakkab kõhukas liimipott ja seinte ääres hulk lagunemisjärgus vanamööblit. Alates suhteliselt heas korras lauakestest kuni tugitoolideni, mille võidunud katte alt turritavad mererohupahmakad ja vedrupusad.

Vanameistrite töö väärib tunnustust

Noor naine huvitus pärast gümnaasiumi lõpetamist nii sotsiaaltööst, infotehnoloogiast kui trükikunstist, aga ükski neist erialadest ei tundunud päris õige. Siis pidas Triin plaani möllida end õpipoisina tööle mõne mööblirestauraatori juures, kuid paraku polnud see nii lihtne.

“Kohtasin tõrjuvat suhtumist,” meenutab Triin. “Öeldi, et õpetame sulle nipid selgeks, siis teed oma firma ja võtad meil töö käest ära. Läksingi hoopis Tartu kõrgemasse kunstikooli restauraatoriks õppima, lõpetasin 2005. aastal ja sellest ajast olen töötanud.”

Triin peab mööblirestauraatori ametit naisele täiesti jõukohaseks, kunstikooliski moodustasid poole tema kursusekaaslastest neiud. Mehelikku jõudu olevat vaja vaid mõne suurema kapi lohistamiseks, muidu nõuab see töö pigem osavaid käsi ja teravat taipu.

Füüsilisest isikust ettevõtjana teeb Triin põhiliselt tellimustöid ning juhendab väikest õpilaste gruppi, kes kord nädalas vanamööbli restaureerimist harjutab.

Töökojas võib näha nii Triinu õpilaste kui tema enda pooleli töid: laudu, toole, tugitoole, diivaneid, voodiotsi. Naine peab oma lemmikuks juugendstiili, mille kena näitena seisab toanurgas saleda joonega kirjutuslaud koos tooliga.

“Juugendajastu mööbliesemed on ilusad, sihvaka kuju ja ideaalsete proportsioonidega,” kiidab Triin. “Väga head on ka Lutheri mööblivabriku toolid, mis paljudes kodudes siiani kasutusel: tugevad, väga hea konstruktsiooniga. Vanasti meistrid arvestasid proportsioonide ja kuldlõikega, töös polnud midagi juhuslikku, kasutati korralikke materjale ja nähti viimistlusega vaeva.”

Masstoodang versus ajalugu

Tänapäevane mööbel on restauraatori sõnutsi suures osas puitlaastplaadist ja poroloonist masstoodang, mille kvaliteedi ja hinna suhe sunnib kulmu kergitama. “Ostes 10 000 krooni eest diivani, võiks eeldada, et selle raha eest nagu saab midagi, aga poroloonpolster vajub mõne aastaga istumise all ära, selle vahetamiseks tuleb kogu jura algosadeks võtta ja kokkuvõttes on lihtsam uus osta,” kritiseerib Triin. “See soodustab meeletut tarbimist. Ma lihtsalt ei või näha “Made in China” massi igal pool!”

Triin näitab võrdluseks kahte tugitooli. Uusvana eksemplar on nikerdatud jalgade ja mustrilise katteriidega, sees poroloonpolster. Teine tugitool näeb välja lihtne, kaunistusteta, võidunud katteriie varjab mererohutäidist. Esmamuljest ei tohiks lasta end petta: ehe vana tool on kahtlemata väärtuslikum edevast uusvanast.

Popp poroloondiivan säilitab neti välimuse parimal juhul viis kuni kümme aastat, eakas vedrupolstriga diivan aga teenib kasutajaid ustavalt aastakümneid. Äravajunud polstriosa täidetakse taas meriheinaga, asendatakse katteriie, vajadusel parandatakse puitdetaile ja diivan kestab edasi.

Erilist väärtust ega kvaliteeti pole Triinu sõnutsi nõukogude aja sektsioonkappidel ega pehmel mööblilgi. Kahjuks visati just sellal palju väärtmööblit minema ja osteti asemele ilmetud sektsioonid – seda peeti ilusaks!

Kallaletung kunstile

Kõige vanem mööbliese töökojas on ilmselt 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses tehtud tool, mis pärineb Surju mõisast. Ajahammas on säästnud uhkete nikerdustega seljatuge, kuid üks toolijalgadest puudub ja teine on asendatud lihtsa sirge jalaga.

“Ma pole suutnud otsustada, mida sellega edasi teha,” tunnistab Triin. “Võib-olla polegi mõtet parandada, sest tool on ka katkisena ja parandusjälgedega ajalooliselt väärtuslik. Ehk peaks tema koht olema hoopis muuseumis?”

Niisama nõutuks teeb Triinu teine vana tool, mille peenelt nikerdatud seljatoe ülaosa on maha lõigatud. Mööblitaastaja näitab fotot, kus näha tooli “sugulane” – rikkumata seljatoega iste, mida ehib põnev stiliseeritud näokujutis.

“Ma ei kujuta ette, kuidas keegi võttis kätte ja mingil põhjusel saagis selle näo pooleks, hävitas kogu ilu,” ütleb naine. “Kuritegu kunsti vastu.”

Kuriteo ohvriks võib pidada ka ühe kursuslase vägevat riidekirstu, millelt keegi nupumees on saaginud alt ära vaksapikkuse osa, ilmselt üritades kirstu mingisse kitsasse kohta mahutada. Kuigi saetud alaosa on alles, ei saa seda niisama lihtsalt parandada. Kui saetud tükk aga üldse ära võtta, muutuvad kirstu proportsioonid ja kaunis aaderdusmuster kaotab sümmeetria.

Liigne agarus on ogarus

Mööbli restaureerimine ja taaskasutus on praegu au sees ning vastavasisulisi rubriike ilmub paljudes ajakirjades. Triin soovitab harrastajatel siiski piirduda viimistlustöödega, mitte asuda sae ja peitliga kohe konstruktsioonide kallale. Suurte tööde puhul tuleb alati spetsialistiga nõu pidada ja loomulikult enne kümme korda mõelda, kas ja kuidas restaureerimine üldse ette võtta.

Vahel oigab Triin mõttes, nähes teise ringi kauba poodides väärikaid juugendkappe-toole, mis uuendamise hasardist jubeda laki või värviga üle võõbatud.

“Teadmatusest võib palju väärtuslikke asju kihva keerata,” teab ta oma kogemustest. “Ülevärvimine võtab pool tundi, minul aga värvi eemaldamine päevi.” Triin näitab nikerdatud toolijalgu, mille peentest mustritest on ta juba pikka aega paksu värvi välja urgitsenud.

Aeganõudev värvikraapimistöö käis kaasas ka Audru kiriku oreli taastamisega, mida Triin peab seni oma põnevaimaks ülesandeks. Oreli puitosi kattis pruun põrandavärv, seda omakorda valge värv. Värvieemaldus tõi nähtavale originaali katnud kullavärvi, mis mustrid ja ornamendid eriti kaunilt esile joonistas.

Fotol tundub restaureerimata orel küllalt kena. Kas üldse oli mõtet mahukas töö ette võtta? “Kas te olete uuendatud orelit vaadanud?” küsib Triin muigega. “Nüüd on veel ilusam.”

Triinu enda kodu pole sugugi vana mööblit servani täis tuubitud, sest ruumi on vähe ja ilusad asjad vajavad enda ümber õhku. Samuti ei käi naine vanavaralaatadel, kui just midagi spetsiaalselt tarvis pole. “Mis ma sinna ilmaasjata suud vesistama lähen? Kodu pole kummist,” põhjendab ta.

Vahel harva mõtleb Triin, kui kena oleks töötada kontoris, istuda, küüned lakitud, laua taga, selmet piinlikkusest punastada, avastades, et poejärjekorras pudeneb juustest saepuru …

Mõtteks on see siiani jäänudki ja maniküüri puudumise korvavad restauraatoritöö põnevaimad hetked, kui mõne pika looga mööblieseme polstri vahelt või värvikorra alt ilmuvad välja vana meistri initsiaalid, eri aegadel tehtud parandused või nutikad puutöölahendused.