Rekka-meeste Meka peibutab koduste burgeritega

Tähenärijad võiksid siinkohal norida, et Piiri kohvik pole ju üldse Pärnu jagu kohtki, sest asub maal ehk Tahkuranna vallas, otse suvepealinna sildi kõrval.

Olgu selle asukohaga, kuidas on, ent kahtluseta ulatub kohviku burgerite kuulsus horisondist kaugemale, nende järele tullakse nii maalt kui linnast.

11 aastat on Piiri kohvikus kohalikku konteksti mugandatud kotletisaiu valmistanud ja müünud OÜ Ravelte. Perefirma, mille moodustavad abikaasad Anne ja Gunnar Talv ning nende tütar Tiina Põldmaa.

Linna ja maa piiri tähistav burgerikiosk asus samas paigas juba enne Ravelte kätte minekut. Anne Talve meeenutust mööda valmis nüüd Piiri kohviku, varem putkana tuntud söögikoha hoone 1990ndate keskpaiku. Ja kandiski millenniumi vahetuseni just Piiri putka nime.

“Burgereid müüdi siis vaid luugist, aga peamine polnud toona toidu-, vaid alkoholimüük,” räägib Talv enne teda olnust.

Naine mäletab, et kui linnas alkoholimüüki piirati, seisis Piiri putka müügiluugi taga januste meeste saba. Igaühel purk või kanister näpu otsas. “Rahval oli vist raha rohkem,” arvab Talv. Või janu suurem.

Kui perekond aastatuhande vahetusel putka ostis, tuli hoonele panna kohvikuks kohandamisel katus ja tuua vesi sisse. Erinevalt varasemast, kui ööpäev ringi kauplemine käis vaid luugi kaudu, müüakse nüüd sealt vaid varahommikul kella viiest seitsmeni. Muul ajal saab kehakinnitust osta ja võtta kohviku sees.

Kui Piiri putka edukaimad müügiartiklid viina ja õlle kõrval olid burgerid, siis perekond Talv täiendas menüüd kookide ja soojade võileibadega kohvikukultuurile kohasemaks. Putkaks kutsumine kohviku uusi omanikke ei häiri.

Räägitu jääb kohvikusse

Asukohta Tahkuranna valla ja linna kokkupuutel peab Talv suurepäraseks: suur maantee toob ostjaid igast ilmakaarest, siia pääseb hästi ligi, parkimisruumi jagub. Nõnda moodustavadki kohviku klientuurist lõviosa Via Baltical Pärnust läbi- või möödasõitjad. “Rekka-mehed, autojuhtid, turistid. Nädalavahetustel ööklubidest tulnud noored,” loetleb Talv.

Transiitkülaliste kõrval on Piiril välja kujunenud kohalikku päritolu stammkunde’d.

Näiteks ehitajad, kes nüüd kõik võõrsil leiba teenimas. “Jõuluajal kodus käies tulevad ka siia ja küsivad meie burgerit. Ütlevad, et on kaks kuud Piiri burgerist und näinud,” naerab Talv.

On neidki, kel kombeks kolm korda päevas Piiri kohvikus kõht täis laadida. Niisama kohvitajate kirevast seltskonnast leiab tervisejooksjad Raeküla metsaradadelt ning kaugemalt tulnud, kel vaja pikast sõidust väsinud vaimu enne linna jõudmist kohviga turgutada.

Talv ütleb, et tema meelest polegi Eesti maanteede ääres lihtsa menüü ja joogikaardiga söögikohti nii palju, kui võiks. “Käisin äsja Tartus ning Pärnust sinna sõites ei märganud teel pea üldse kohti, kus selga sirutada ja kohvi juua,” tähendab ta.

Kui Piiri kohviku seinad rääkida oskaksid, saaks neilt vististi kinnitust mitmele pöörasele just siit alguse saanud linnalegendile.

Talv kinnitab, et kuri- ja muidu kuulsaid kliente on kohvikust läbi käinud rohkem kui küll. “Ainult Lennart Meri meie kohvikusse ei jõudnud. Ma tean, et Nõo baaris ta käis,” sõnab ta.

Klientide räägitut Talv välja ei lobise. Pihisaladus ju. Kõrtsmik olevat tema sõnutsi nagu kirikuõpetaja: kuulab ja vastab, kui vaja, ent ei reeda.

Kui alkohol mängus, esineb kohvikus nokka- ja karvupidi kokkuminejaid, kuid rusikatants Talve verest välja ei löö. “Ütlen siis ikka, et minge ja kraagelge õues,” lausub ta.

Kõike näinuna ei kohkunud tarmukas naine mõne aasta eest pronksiööl vaenu õhutanud ja kohvikus lendlehti jaganud muulaste eeski.

“Burgerit, andke mulle burgerit!”

Kui burger kõikvõimalikes variatsioonides on kohviku müügihitt number üks, siis menuroa retsepti kohviku omanikelt välja ei peili. Roog ju iseenesest lihtne: võimas kukkel, mille vahel pihv või paar värske kapsa garneeringus ja kõige krooniks ohtralt roosat kastet.

Salajasi komponente justkui polekski, kuid seni ei ole Piiri kohvik pidanud muude kiirtoidukohtade avamisel jänkiburgeritele alla vanduma. Eestlasel käivad neelud ikka kodumaise burgeri järele. “Ütleme nii, et hapukoor peab meie burgeris kindlasti olema,” paljastab Talv ühe salanippidest.

Kohviku suvine müügirekord on üle 300 burgeri päevas, talvisel ajal loetakse päeva kohta heaks tulemuseks sadakond kotletisaia.

Suine aeg – nagu Pärnu mail ikka – on söögikohale kibedaim tööaeg aastas. 48ruutmeetrine kohvik laieneb kohe, kui päike kõrgemalt käima hakkab, siseruumidest õue, sest suvel tuleb kontole koguda küllaldaselt krabisevat, et ülejäänud kuud talutavalt üle elada.

Eesti keele kõrval kuuleb siis Piiri kohvikus paljusid muid keeli. Teenindamata ei jää keegi, sest “hamburger” ja “vodka” kõlavad ju kõigis keeltes ühtmoodi.

Talv meenutab aasta esimestel päevadel kohvikut väisanud hispaanlasi, kes imestasid, et siin euro kehtib ja et hinnad nõnda imetillukesed on. “Sattusid seepeale ostuhullusesse ja ostsid kohviku pooltühjaks,” pajatab Talv.

Hinnad on kohvikus tõesti tagasihoidlikud ja seda kohalikulegi. Talv ütleb, et arvutas kroonihinnad eurodeks ümber täpselt ega ümardanud midagi. “Ja nüüd oleme nende ühe- ja kahesendistega hädas,” tõdeb ta.

Mugavamaks ümardamisest elik hinnatõstmisest ei taha omanik kuuldagi. “Meie klient on lihtne inimene ja väga hinnatundlik. Hindu ei tõsta juba põhimõtte pärast. Ma olen kade inimene, ei taha oma kliente teistele anda ega konkurendi rahakotti toita,” vastab Talv, kes 11 aasta jooksul pole kaasaga kahepeale kokku kohvikust ühte kuudki puhkust lubanud.