Toomas Taul: Mitte ainult biitlite edulugu

Mullu jõudis kirjastuselt Varrak Tauli tõlke kaudu Eesti lugejateni USA ajakirjaniku Bob Spitzi raamat “The Beatles. Ansambli lugu”, mis on köitnud nüüd juba soliidsesse keskikka ja üle selle jõudnud põlvkonna tähelepanu.

Kui palju biitlite muusika või tolleaegne noorte muusika üldse, niipaljukest kui seda Nõukogude Eestisse jõudis, teid ennast omal ajal puudutas?

Minuealistel olnuks väga raske jääda biitlitest ja nende kaasaegsetest ansamblitest puudutamata. Ja selle mõju tulemiks olid Eestis ja mujal tollases Nõukogude Liidus tegutsema hakanud ansamblid. Biitlite muusika puudutas mind väga sügavalt ja seda pole võimalik sõnadega seletada.

Mis teid biitlite eduloos üllatab? Mida te enne tõlkima asumist neist tõesti ei teadnud?

Olin biitlite ja selle ajastu kohta varemgi üht-teist lugenud. Internetist otsisin seletusi inimestele ja nähtustele, kes ja mis vajanuksid ehk Eesti lugejale kommentaare.

Rohkem sain teada Pauli (McCartney), George’i (Harrison) ja Ringo (Starr) lapsepõlvest. John (Lennon) oli mulle tuttavam. Aga üllatas mind hoopis Brian Epsteini määrav osa nende loos. See inimene tõepoolest armastas biitleid ja kui ta enam vastuarmastust ei leidnud, hukkus. Minu arvates peaks maailm Epsteinile väga tänulik olema.

Tollane Inglismaa ja meieaegne Nõukogude Eesti olid mõnes mõttes tõesti hämmastavalt sarnased. Ainult et seal toimus kõik varem ja seal toimunu järellainetus jõudis meile mõningase ajavahega.

Olite noorena bändimees. Tekkis teil raamatut tõlkides mingi hingesuguluse tunne, kui lugesite biitlite ajast Euroopas ja meelde tulid enda muusikuaastad Nõukogude Liidus?

Olen mänginud jah, umbes kümmekonnas ansamblis, nimetamist vääriksid neist ehk Nemo ja Kogudus. Aga neid ei oleks sündinud, kui poleks olnud biitleid ega teisi lääne 1960ndate ansambleid. Ainult et kui läänes tuli noortel muusikas ületada peamiselt iganenud arusaamu, siis meil seisis ees ideoloogiline barjäärgi.

Kibestumust ma ei tunne. On täiesti selge, et eeskätt ideoloogilise surve tõttu jäi meie põlvkonna loominguline potentsiaal enamjaolt realiseerimata. Siiski rohkeid pälvimusi kõigile suurtele ja väikestele süsteemitegelastele, kes selle eest tookord hea seisid!

Kas biitlidki hakkasid millelegi vaistlikult vastu, nagu rokkmuusika kuulamine-tegemine oli meil 1960.-1970. aastatel omamoodi vastuhakk totalitaarsele korrale, isegi kui selle olemus jäi veel segaseks? Või oli see üks võimalusi vaimselt terveks ja ellu jääda? Või ei olnud lugu nii dramaatiline? Ei meil ega biitlitel.

Mitte ainult biitlid, vaid kogu vahetult Teise maailmasõja eel, ajal ja järel sündinud põlvkond otsis ja nõudis oma kohta ühiskonnas ja sai lõpuks selle.

Jah, vastuhakk oli see nii seal kui siin. Siin muidugi palju-palju dramaatilisem.

Kui aga rääkida ainult biitlitest, siis minu mulje on, et nad tahtsid eeskätt kuulsaks saada. Ja saidki. Kõige kuulsamaks.

Raamatu originaal sisaldab üht biitlite enim tsiteeritud lõiku. Alati, kui bändi tabas mingi ebaõnn või alandus, mängisid nad järgmist mängu. Ülejäänud biitlid John Lennonile: “Where are we going, Johnny?” John Lennon vastu: “To the Toppermost of the Poppermost.”

Niisiis: me läheme popimäe tippu. Ent hoopis hämmastavam on see, et teel tippu lõid nad suurepärast muusikat, mida nüüd on hakatud klassikaks pidama.

Kas biitlitel oli lõppkokkuvõttes õnnelik või dramaatiline saatus?

Minu arvates oli biitlitel ainuline saatus, biitlite saatus. Peale muu sisaldas see inimlikku õnne, dramaatikat ja tragöödiatki.