/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
Olin kuuene, kui ema ja õega kitsarööpmelisega Viljandist Pärnusse jõudsime. Isa tuli meile Audrust hobusega vastu. Linn seisis varemetes, Stalin uhkelt Vanapargi alleel. Jõgedest saime üle tänu ajutistele puusildadele. Jannseni tänavat ehtis pärnaallee ning Vana-Pärnus tervitas kolm imeilusat kaske. Audru tee kohal aga ulgusid Vene reaktiivid. Oli kevad 1952.
Olen näinud vabrikusuitsust Pärnut imemas maakonda rahvast tühjaks. Hoomanud kolhoosiaja viletsust, ise poisikesena sovhoosipõllul tööd rügades. Tundnud esimest salaarmastust oma kodumaa vastu Koidula kooliga jõuluõhtuses tõrvikuvalguses läbi linna marssides.
Nüüdsed probleemid
Mida tuleb teha Toompeal, et kaugete aegade hiilgus Pärnumaale tagasi tuua? Arvan, et Pärnumaa ja tema pealinn vajavad jõulist, samal ajal väga realistlikku visiooni.
Pärnumaa pärlid on töökad inimesed ja rikkalik loodus, viimasena mainitut leidub siin lausa mitme uue rahvuspargi jagu! Rahvusvahelises rahvusparkide võrgustikus saaksime oluliselt tõsta Pärnumaa imagot, ent enne on kindlasti vaja muuta looduskaitseseadust, mis praegu ei näe ette kohalike elanike kaasamist.
Rahva osaluseta ei õnnestu ju hoida loodus- ega kultuuripärandit. See käib ka maavarade kohta. Riigist väljaveo asemel on tark suunata looduslik tooraine kodumaisele tööstusele lisaväärtuse loomiseks, olgu see Pärnumaa metsadest langetatud puit või rabadest lõigatud turvas. Haruldast Koonga roosat dolomiiti tuleks killustikuks purustamise asemel töödelda ehituskiviks.
Tootsis-Lavassaares suletava turbatööstuse päästmiseks peab riik appi tulema. Vabrik tuleb välismaalastelt välja osta ja sellele uus funktsioon leida. Näiteks lillefarmina, sest hollandlaste ületrumpamiseks on siin kõik olemas: suur soojusjaam, viljakas turbamuld, palju ootel töökäsi. Kui kerkivad Pärnumaa turbarabadesse tuulikud, piisab triiphoonetes talvepäeva pikendamiseks käepärast elektrit.
Jättes Eestisse tuumajaama ehitamata ja minnes üle taastuvenergiale, saame puhtaima õhuga riigi Euroopas. Kas pole meeldiv perspektiiv? Eriti teades, et pärast esimest kümmet tööaastat hakkavad tuulikud pea tasuta voolu andma.
Pärnumaal on kõrgharidusega töötajaid vaid 15 protsenti, üle-eestiliselt 25 protsenti. Kas selline madalseis rahuldab meid? Pärnumaa saadikurühm järgmises riigikogus peaks riigigümnaasiume nõutama meilegi, nagu seda on juba teinud mitu maakonda. Tuleks teha ettepanek tuua Pärnusse mõni riigile oluline valikõppeaine. Näiteks urbanistika ja arhitektuur, milleks Pärnu ehituslugu annab suured eeldused.
Pärnu vajab senisest palju ohutumat Via Balticat ja kiiret Rail Balticat. Teed on aga kahesuunalised, teed toovad ja viivad. Mida teha, et Pärnust lahkunud noored oma kodukohta tagasi tuleks? Tunnen paljusid välismaal töötavaid pärnakaid ja kõik neist ei sea esikohale võõrsil teenitavat kõrgemat palka. Head töösuhted, kõrge töökultuur, parem elukeskkond on sageli peamised magnetid.
Kui kaua me talume, et Pärnumaal elab üle 1000 heitunud pere kolhoosiaegsetes tondilossides, mida soojaks kütta ega remontida pole võimalik? Ja et ebasolidaarne vanemahüvitis süvendab kihistumist?
Aitab poole aruga valitsemisest!
Eesti arengu piduriks on riigikogu poolearuline tööstiil. Jah, just pean nimetama ühe ajupoolkeraga mõtlemist, mis nullib teisest ajupoolkerast ehk opositsioonist lähtuvad signaalid. Üksnes koalitsiooni (praegu 100 protsenti parempoolse) tõdedele toetumine võib kujuneda väikerahvale saatuslikuks.
Sestap usun eestlaste talupojamõistusesse, mis käsib valida riigikokku seekord kindlasti üksikkandidaate. Valida oma maakondi esindavaid inimesi, kes seavad eesmärgiks riigikogu töövõime taastamise, luues selleks usaldusliku ühenduse koalitsiooni ja opositsiooni vahel.
Üksikkandidaadid on Toompeal väga vajalikud Eesti piirkondade omapära hoidmiseks. Näiteks rannakalureid on Pärnumaal väga vähe – vaid mõnisada. Aga nende kanda on rahvusliku eluviisi hoidmine. Raske meretöö tulemina kinnipüütud räime hind kümnekordistub teel sadamast turule. Nii võib kalakauplejate ahnus lõpetada ühe iidsema ameti – kaluri oma. On viimane aeg maksta kalurile eluohtliku töö eest väärilist tasu ja letiräime hind peab olema linnarahvale jõukohane.
Riigikogus tööd jätkates tahan seista selle eest, et mitte üksnes rannapüük, vaid ka teised meie maakonna ajaloolised elatusalad saaksid tagasi oma elujõu. Ühiskonna sidususe ja solidaarsuse nimel aga on aeg sotsiaaltoetusi, kaasa arvatud emapalka viimistleda. Vanemahüvitise lagi tuleb langetada keskmise palgani ja hüvitist peab pikendama lasteaiaeani – lapse kaheaastaseks saamiseni.