Tahan hästi suure tänu öelda kõigile neile pärnumaalastele, kes riigikogu valimistel mind toetasid. Küllap jagate minu sotsiaaldemokraatlikku ilmavaadet, mis kirjas meie riigi põhiseaduse 12. paragrahvis: “Kõik on seaduse ees võrdsed.”
Mark Soosaar: Hoian silma peal valmival Pärnu üldplaneeringul
/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
10. märts 2011, 08:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, kui see vaid tegelikus elus nii oleks!
Ühiskonna kihistumist vaesteks ja rikasteks suurendav parempoolne poliitika, mis meie riigis on valitsenud juba kaks aastakümmet, on püüdnud luua illusiooni, nagu oleks selline kogu rahva tahe. Kas just viimased valimised ei tõestanud, et seda “rahva tahet“ on võimalik osta?
Kuidas teisiti hinnata hiiglaslikke reklaame, mis täitsid ajalehti ja postkaste võltsilt naeratavate nägudega? Kampaaniaid, mida rahastati rahva kulul, sest riigieelarvest kukub igal aastal ligi 90 miljonit krooni meie ühist raha erakondade pangaarvetele!
Kas saame siis rääkida võrdsetest võimalustest, kui üksikkandidaadid peavad oma isiku ja ilmavaate tutvustamist ise rahastama? Muide, ainsa maakonnalehena avaldas üksikkandidaatide pöördumise Eesti kodanike poole Meie Maa, ülejäänud väljaanded küsisid valimiskorda selgitava teksti eest topelthinda. Küllap seetõttu jäime meie, üksikkandidaadid, vähem nähtavaks ning võib-olla vähem … pealetükkivaks.
Julgen väita, et praegu kehtiv valimisseadus võimaldab erakondadel teha üksikkandidaatidele kambakat. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus kümnest kandidaadist koosneval parteinimekirjal piisab parlamendimandaadiks vaid 75protsendisest lihtkvoodist, sellal kui üksiküritaja peab mandaadi saavutamiseks koguma 100 protsenti lihtkvoodi häältest?
Valimiseelsel perioodil, kui rahva hulgas oli palju juttu kehtivast valimiskorrast, jäi kõlama üks mõte. Väga paljudele ei meeldi häälte libisemine erakonnanimekirjades.
Pärnumaa pole nii suur, et rahvas kohalike kandidaatide teovõimet, ausust, ilmavaadet üldse ei teaks. Sestap seisid valijad sageli dilemma ees: kas anda oma hääl inimesele, keda tead ja usaldad, kuid kelle hääled võivad libiseda nimekirja esinumbritele ja kelle puhul on õhus vastuseta küsimusi?
Osa valijaid ei julgenud hääletada üksikkandidaatide poolt, hoolimata ilmavaatelisest lähedusest, sest meedia oli neid hirmutanud, nagu läheksid üksikutele antud hääled kaduma. Tegelikkuses see nii ei ole. Üksikkandidaatide hääli ei kanta üle erakondadele. Kahjuks ei selgitanud vabariigi valimiskomisjon seda küllalt selgesti.
Samal ajal teeb mulle suurt heameelt, et Pärnus ja Pärnumaal on pea 2000 inimest, kes ei kartnud kaotada oma häält üksikkandidaadile ning jagavad ühist muret oma maakonna ja riigi tuleviku pärast.
Kuigi mul on nüüd vabamad käed tegelda loominguga, kohustavad mulle antud hääled jätkama poliitilist tegevust. Mitte üksnes filmides ja artiklites vendluspõhimõttest kõneldes, vaid samuti kodanikeühendustes tegutsedes.
Hoolimata põhiseaduse 32. paragrahvist (“Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt”), pole inimlik ahnus ega omakasupüüd ju kusagile kadunud. Nii on meil aateliste pärnakatega pikk tee käia siinse kultuuri- ja looduspärandi, samuti haruldaste maavarade kaitsmisel.
Olles Tõstamaa valla Manija saare elanik, ei luba seadus mul olla Pärnu linnavolikogu liige. Lubab aga jätkata linnavolikogu planeerimiskomisjonis, kus kindlasti tahan silma peal hoida valmival Pärnu üldplaneeringul ning linnaümbruse valdade ühisel teemaplaneeringul. Neid väärtusi, mis esivanemad loonud, tuleb hoida ja arendada suure vastutustundega.