Pärnus Vee 21 majutusteenust pakkuv villa Green taotleb linnavõimudelt juba mitmendat korda hoone täielikult ärihooneks tunnistamist, aga naabrid Vee, Ringi ja Esplanaadi tänavalt seisavad sellele vastu.
Villa Green taotleb taas kord täiemõõdulist päriselu
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
11. märts 2011, 08:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi keldrist katuseharjani hotellina tegutsev, on muinsuskaitsealal asuval villal lubatud äritseda ainult veerandi mahus. Ülejäänud mõttelise majaosa suhtes on linna kehtiva üldplaneeringu järgi kehtestatud elamufunktsioon. Tegelik elu on dokumentides kirjas olevast diametraalselt lahus, see ei meeldi naabritele.
Nüüd on Vee 21 omanik Nikolai Zubtšenko esitanud taas kord Pärnu linnavalitsuse planeerimisametile kinnistu ja hoonete muudetud planeeringulahenduse, kus taotletakse maja ärihooneks kuulutamist, aga ühtlasi kõrvalhoone laiemaks ja kohatist kõrgemaks ehitamist.
Üleeile linnavalitsuse majja kutsutud poolte arutelu muutus taas vaidluseks, nii et linnaarhitekt Karri Tiigisoon pidas õigemaks, et mürajad kaks nädalat asja üle järele mõtleksid, et siis uuesti asja arutada.
“Nagu ma aru sain, kõrvalhoone ehitamise vastu nii väga ei oldudki, küll aga villale 100protsendilise ärifunktsiooni andmisele,” nentis linnaarhitekt.
Naabrid on siiski kõrvalhoone laiendamise vastu. “Näib, et naabrite vaheline vimm on süvenenud pikka aega,” märkis Tiigisoon.
Vaidluse juured on sügaval
Vee 23 elanikud pöördusid juba 2006. aastal linnavalitsuse poole kirjaga, kus nõudsid naabermaja hotelliks muutmise detailplaneeringu peatamist ja seisid vastu naaberhoovis asuva abihoone kahekorruseliseks ehitamisele.
Detailplaneeringu tollase variandi menetlemisel 2007 oktoobris keeldus muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjon andmast Vee 21 juurdeehituse luba. Kuid mõni nädal hiljem otsustas seesama Tallinnas kokku tulnud muinsuskaitsekomisjon – mõneti küll teisenenud koosseisus –, et detailplaneering saab neilt kooskõlastuse, kui kõrvalhoone ümberehituseks koostatakse muinsuskaitse eritingimused.
Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent selgitas, et kooskõlastus anti 2007. aasta 13. novembril, kuna juurdeehituse mahtu oli varasemaga võrreldes vähendatud, kuid nõutud eritingimusi pole muinsuskaitseametile kinnitada esitatud tänini.
Rahulolematu naabermaja Vee 23 elanike esindaja, kes ei soovinud oma nime ajalehes näha, ütles trükkimise tarvis siiski oma arvamuse, et tema ei saa aru, miks linnavõimud üldse võtavad arutada avalduse majaomanikult, kes rikub seadust, pidades elamus lubamatus mahus majutusasutust.
“Kus oli muinsuskaitse siis, kui maja katuseharjani hotelliks muudeti?” küsis Vee 23 elanike esindaja. “Kuidas lubatakse üldse sel määral seadusi rikkuda?”
Rent vastas, et ajal, kui Vee 21 majutusasutuseks ehitati, ei asunud see maja muinsuskaitsealas ega olnud põhjust muinsuskaitsjatelt kooskõlastust küsida.
Vee 21 sattus muinsuskaitse huviorbiiti alles 2006. aasta 6. veebruaril, kui hakkas kehtima Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimäärus, mis võttis Pärnus kaitse alla varasemaga võrreldes kaks kolmandikku suurema ala.
Samal ajal on Vee 21 naabritel põhjust ärrituda kas või seetõttu, et enamik neist on viimastel aastatel suuremal või vähemal määral oma maju remontinud või ümber ehitanud ning omal nahal tundnud, kui keeruline, tülikas ja kulukas on vahel muinsuskaitsele meelepärane olla. Nende arvates on Vee 21 omanikel läinud libedamalt.
Majutamine pole kuritegu
Linnaarhitekt Tiigisoon rõhutas, et Pärnu villade rajoonis pole majutusteenuse pakkumine kindlasti kuritegu, iseasi, kas asju on algusest peale aetud õigesti.
“Üht ma võin lubada: vastu naabrite tahtmist ei hakka omalt poolt jõuga peale suruma mingeid lahendusi,” kinnitas Tiigisoon. “Elanikud peavad pooli rahuldavale kompromissile jõudma. Usun, et maha rahunedes on see ehk võimalik.”
Rent muinsuskaitseametnikuna ütles, et kahekorruselised abihooned pole Pärnus ajalooliselt midagi uut, kuigi neid on ehitatud rohkem vanalinna ajaloolistel kruntidel, kus ruumi on väga vähe, mitte niipalju villade rajoonis.
“Samal ajal on läbi aegade Pärnus kinnistutele ehitades arvestatud naabritega, kas neile näiteks langeb küllalt päevavalgust, naaberkinnistutega mittearvestamine on uuema aja komme,” sõnas Rent. “Pärnule omane arusaam kompromissist on see, kui üks pooltest annab kõiges järele, mitte et mõlemad loobuvad millestki vastaspoole kasuks.”