“Täna on emakeelepäev. Palju õnne sulle, eestikeelne sõna!” Nii algas Pärnu Vanalinna põhikoolis täna emakeelepäevale pühendatud aktus, kus osales ka linnapea Toomas Kivimägi.
Emakeelepäev pani Vanalinna kooli sõnade üle mõtlema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie keele olemasolu ja säilimine tähendab meie riigi püsimist. On ju me vanavanemad võidelnud selle eest ja meie kohus on hoida ja kaitsta seda.
Õpilased leidsid, et sõnad on elu kõige suurem problem. Nad on isepäised ja egoistlikud. Nad põletavad nagu tuli, salvavad nagu koerad. Sõna on nagu lind kes peost ära lendab. Kummitama hakkavad halvasti öeldud sõnad. Sõna peseb puhtaks nagu vesi, kui kedagi on alusetult laimatud ja kui keegi lõpuks tõe välja räägib.
Kui sõna panna kokku muusikaga, on see jõud, mis võib nihutada mägesid. Sõnad hellitavad nagu soe sall või pehme voodi. Sõnadel on jäljed nagu inimestel: inimeste jäljed on maapinnal, sõnade jäljed inimeste südameis.
Kahju, et osa vajalikke sõnu jäetakse elus ütlemata. Ei tea, kummad on paremad, kas öeldud sõnad või need, mis ütlemata jäädes hiljem väljapääsu otsivad.
Vanalinna kooli külla tulnud Pärnu linnapea mõtiskles koos õpilastega lugemise tähtsuse üle ja sõna mõju üle inimestele. Ta rääkis, kui vähe on eesti keele kui emakeele kõnelejaid ning kui oluline on osata hästi igat keelt. Kui vajalik aga on laulda ja luuletada me armsas, kaunikõlalises eesti keeles.
“Põhjamaa” laulu saatel ja mõtted sõnast peas, jätkasime oma koolipäeva. Tundides mängisime sõnamänge ja lahendasime ristsõnu, kogusime kokku õpilastele enam meeldinud uusi sõnu eesti keeles. Juba varem olime kirjutanud valge kassi aasta luuletusi ja illustreerinud neid, algklassid kirjutasid etteütlusi, kus provisid teha ka väga kaunist käekirja.