Lavastus, mis räägib oma keelt

Noor lavastaja on seejuures vähenõudlik: ta väidab, et teater ei ole mõeldudki midagi tähendama.

2007. aastast lugejamenu nautinud ja autorile Vilde-nimelise kirjandusauhinna toonud romaan on väga mahlakas aines, mis laseb kujutlusi-seoseid ja tähendusi segada mis tahes viisil: ühe rahvuse äraspidi aegade alguse kujutamisest saab välja lugeda nii naeru kui nuttu.

Sõnumit endaksjäämise poolt ja pimeda kaasajooksmise vastu kannab nii romaanis kui lavastuses tervemõistuslik Leemet. Tema jutustab tagasivaatavalt kogu loo kui viimne mohikaanlane, mees, kes teadis ussisõnu.

Räägitakse omas keeles

Dramatiseerija-lavastaja Johannes Veski on tuntavalt autoritruu: lavalugu jookseb romaanist tuttavat süžeeliini pidi päris püüdlikult. Leemet ilmub vaataja ette kui Tarzan – loomanahkades looduslaps, kes armastab praeliha, joob hundipiima ja hakkab onu Vootele juhatusel ussisõnu õppima.

Priit Loog kannab seda rolli südilt: Leemet jutustab oma lugu ja liigub stseenist stseeni ning kõneleb … kirjakeelt. Ülejäänud tegelased seevastu kasutavad „oma keelt“: vokaalid on sõnades vahetatud ja tähtsam on tegelaskõne algkeelelaadne kõla kui lausutud mõtte selgus.

See võte osutab ussisõnadele topelt kui üldistusele keele elujõust ja tähtsusest. Nagu keel, nõnda rahvas. Siiski tekitab see alguses nõutust ja pingutust, et tekstist aru saada, samal ajal kasutatakse tõlkimistki: Leemet räägib asja üle.

Ürgset ja šamanistlikku õhustikku taotlevad muudki rollilahendused, eelkõige hiietark Ülgast mängiv Sten Karpov, kelle ümin ja joig vaheldub „oma keelega“. Meeme (Lauri Kink), kes on kogu loo võtmetegelane, on lavastuses kahjuks tavalisem, kui lootnuks. Salapäraselt ei tea kust ei tea kuhu liikuv, alati veinine ja elusalt sammalduv ning kõdunev mees on lavastuses taandatud vaid sisuliseks.

Meeme Põhja Konna saladuse vardjana jääb nii teksti kui välise lahenduse poolest tagasihoidlikuks. Rästik Ints on seevastu laval nagu läikiv mänguasi – tema kostüüm liibub ja veikleb, on väljakutsuvalt-vertikaalselt suurendav. Näitleja Tambet Seling selle kesta sees veab teise tervemõistusliku tegelase rolli vapralt välja.

Tragi komöödia võiks olla tragim

Indrek Taalmaa on vanaisa Tölp, kes jalutuna üksikul saarel inimluudest omale tiibu ja kolpadest peekreid teeb. Temal alles olevad mürgihambad lasevad kerge vaevaga omale „materjali“ hankida, ükski saarele sattunu ei lahku sealt elusana.

Vanaisa mängutulek raputab loo teatavast monotoonsusest: taat on sõgedalt sihiteadlik ja tegus. Taalmaa jõulisus ja energia on selles rollis taas pigem õnnestunult rakendust leidnud.

Lavastus on liigitatud kui tragi komöödia, aga esietendusel jäi vajaka just tragidusest. Selline lugu tundub nõudvat veendunud mängurõõmu – tragidust, et vaatajat kaasa haarata ja mängu ilus veenda.

Kontseptsioon ju sellel paistab rajanevat. Ainest on enam kui küll ja kohati saadakse see noot kätte, Leemeti ja Hiie paaripanemise tseremoonia ja lavastatud “rahvakombed” kindlustavad publiku naerupursked.

Esietendusel oli tunda aga mõningast ebalust, mille tingis vahest lavaloo värskus.

Tuntud teoste dramatiseeringute puhul tekib alati küsimus vormimuutuse mõttest: missugust uut tähendust või vaadet lavalaudadel elustatud lugu kannab?

Pelgalt romaani illustratsiooniks jäämisest on justkui vähe. Samal ajal on antud hea võimalus proosateose ja dramatiseeringu võrdlemiseks eeskätt kasvatuslikus-metoodilises mõttes. Viimasena mainitut silmas pidades on heameel, et lavastus on kasutanud madalmahlakust ja võitlusverisust määral, mis ei tõuse eesmärgiks omaette.

See on ainult teater

Muusikaline kujundus on selle lavastuse puhul samuti kordumatu, „siin ja praegu“. Koos näitlejatega on laval noor kitarrist Robert Vaigla, kes musitseerib (improviseerib?) loo taustaks ja taustal. Kooskõla on igati olemas.

Hästi töötab lavakujunduski. Kunstnik Pille Taela kavandatud liikuvad dekoratsioonid ja muu atribuutika toetavad mängu nutikalt, kostüümid on rolliti lausa tegelased omaette, näiteks kitsesuurune Täi ja inimahvid Pirre ja Rääk naerutavad oma rõhutatud ihuliikmetega.

„Mees, kes teadis ussisõnu“ on tekst, millesse saaks teha sügava semiootilis-kultuurilise kaeve. Seda on kirjandus- ja keeleteadlased põhjalikult teinudki.

Seda enam annab tunda noore lavastaja vähenõudlikkus, mida ta kavalehel otsesõnu tunnistab: „Teatrikogemus ei ole minu jaoks elust väljaastumine või elu peegel või ühiskonna mõõdupuu. Selleks on meil kodus peeglid ja rinnus süda. Ma mõtlen, et ta on ainult teater. Ja ma olen sellega rahul.“

Vaatajat usaldatakse sealjuures täiesti: nii tähendus kui kunstinauding on jäetud lavaloo ja vaataja vahelise pinge asjaks. Kui see tekib, on väga hea. Kui ei, pole ka midagi katki.


“Mees, kes teadis ussisõnu”

Tragikomöödia.

Autor Andrus Kivirähk.

Lavastaja Johannes Veski (külalisena).

Kunstnik Pille Tael (külalisena).

Muusika autor ja esitaja Robert Vaigla (külalisena).

Osades Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa.