Peeter Krimm: Puudest, loomadest, inimestest

Üks kahtlaselt tuttava sõnakasutusega netikommentaator soovitas mul metsa minna. Tänan, väga asjalik soovitus! Kahjuks olen seal nagunii igal võimalikul juhul, rohkem ei suuda. Igatahes luban anda endast parima.

Rähnijutt

Üks säravamaid mõtteavaldusi oli linnakodaniku mure: “Mida rähn siis toksib, kui mäda puud enam pole?” Väga õige ja terane tähelepanek! Siiski on siin kolm “aga”. Kõigepealt, kumba elu peaks mäda puu puhul eelistama, kas rähni või inimese oma?

Rähn nälga vaevalt sureks, ta lendaks naabermetsa, kus toitu leidub. Inimese materiaalsed jäänused jääksid teatud situatsioonis kindlalt paigale, see-eest hing lendaks naabermetsast tunduvalt kaugemale.

Teiseks piisaks rähnile ehk suurest kuivanud oksast, see aga tuleks jällegi inimese ohutuse seisukohast maha saagida. Pealegi tekiks riid seltskonnaga, kes käsib kõik kuivad oksad saagida puude hooldamise ja ravimise eesmärgil.

Kolmandaks on kõige hullem see, et rähn ei arva suurt linnamelust ja eelistab põristada metsavaikuses. Kuigi tihtilugu ei kehti looduses absoluutsed tõed, näiteks on seda uhket lindu kuuldud Sindis. Rebanegi olla metsaloom, aga tuleb välja, et linnaloom ikka ka.

Igatahes oleksid rähnisõbra mured murtud, kui ta viitsiks meisterdada plekist rähnid, mida vedru abil ja tuulega saaks toksima panna. Sellisel vidinal võiks vabalt olla turgu riikides, kus metsad on raiutud ja pärislindudega kehvasti.

Kui juba rebane jutust läbi jooksis, tooksin näite, kus loomasõbralik linnakodanik, nähes hulkuvat ja kõhna rebasekutsikat, soovib teda koju võtta, et rebasepojukese eest hoolitseda. Enda arvates on kodanik väga rohelise mõttelaadiga. Soovitaksin tal siiski rebase asemel hankida roheline aerosool ja sellega ennast üle piserdada. Oleks vähemalt kõigile ühemõtteliselt – nii inimestele kui rebasele – ohutult näha tema mõttelaad. Tegelikult laieneb mõte rebasekutsikast mõnegi linnainimese arusaamale puudest.

Okste saagimine

Üsna suur seltskond arvab, et puude eest hoolitsemine ja nende ravimine seisnebki kuivanud okste saagimises. Kõik lihtne pole siiski alati geniaalne. Oleks lugu tõsi, tuleks seltskonnal koonduda ja taotleda Nobeli preemiat.

Viimase 1000 aasta jooksul on puuteadus arenenud niipalju, et suudetakse määrata mädaniku ulatus röntgenipildiga, puurimisega teha kindlaks bakteri liik ja … ongi kõik. Põhjust, millest mädanik tekkis, võib ainult oletada ja viis, kuidas seda ravida, on siiani teadmata.

Kuivanud oks tuleb loomulikult saagida, kui see on ohtlikult suur. Väikestega pole mõtet tegelda, sest kõrgelt saagimine on kallis. Lihtsam maast koristada. See ongi kogu vana puu hooldus. Seejuures on kuivanud oksa saagida lihtne, aga kuivamise põhjust kindlaks teha märksa keerulisem. Alumised oksad teatavasti kuivavad valguse puuduse kätte, ülemised viitavad ravimatule haigusele.

Kuiva oksa saagimine ei paranda puu tervist kuidagi. Vastupidi, võib juhtuda, et tüve lähedalt saagides tekib lahtine haav, kust pääsevad sisse bakterid ja vesi. Terve oksa puhul täitub haav puuvaiguga, kuiva puhul seda ei toimu. Looduslikult kasvab kuiva oksa koht ajapikku kinni.

Juurtest

Lähedalt teineteise kõrval kasvavate alleepuude juured on üksteisega tihedalt läbi põimunud. Kui üks puudest haigestub, võib mädanik kergesti juurte kaudu levida kõrvalseisjale. Kui panna istik kasvama “hambaauku”, tuleb välja vahetada pinnas, et vanadest mädanevatest juurtest ei leviks nakkus noorele.

Pinnase vahetamisega saavad paratamatult kahjustada kõrval seisvate puude juured, tekkib mädanikuoht. Pealegi jääb noor puu vanade varju. Seega, et mitte tuult tallata ega raisata raha puude ükshaaval vahetamisele, sest see protsess on lõputu, on ainuvõimalik parki uuendada ridade või kvartalite kaupa.

Puud kasvavad samamoodi Venemaal ja Eestis, neid vaevavad samad probleemid ja nad pole lugenud ühtegi “Dendroloogiat”. Küll teavad hästi seda, mida kasvamiseks vaja on. Üks peamisi on valgus.

Kuuse kõrval on tamm visa varjus kasvaja. Jälgisin enda metsas paari meetri kõrgust tammepoissi suurte puude varjus mitu aastat. Kaua pidas vastu, lõpuks kuivas ikkagi. Sellest järeldan, et kahemeetriseks kasvuks tal valgust jagus, kuid suur taim nõuab seda aina rohkem. Ühelt maalt tuli piir ette.

Tamm on olnud läbi aegade eestlaste pühapuu ja oli seda nõukogude ajalgi. Hall lepp ega tavaline paju pole seda olnud kunagi. Ükski metsamees ei tõsta saagi tamme vastu. Isegi lageraie puhul jäävad need puud püsti.

Pargipuude päästmine

Pärnu pärnade kohta kuulsin huvitavat lugu. See pole kontrollimatu legend, mida võib leida internetist või Martin Suuroja raamatust “Eesti pärnad”. Jutt on Pärna 6 majaesisest, mis asub täpselt uue kunsti muuseumi taga. Selle tänava pärnad on istutatud 1907.

1941. aastal olla keset tänavat plahvatanud venelaste lennukipomm. Litakas olnud nii kõva, et pärast saadeti poisikesed hagu korjama. Kes soovib fakti kontrollida, peaks minema nimetatud aadressil garaaþi nurga juurde keset tänavat ja vaatama enda ümber 360 kraadi. Kõikide puude tüved ümberringi on kahjustatud. Sellest loost saab huviline vähemalt tõeste andmete põhjal aimu, kui suur on 100 aastane pärn ja kuidas on haavad paranenud.

Sain teada, et Mark Soosaar ja sõbrad olla ikkagi päästnud 100 pargipuud 127st. Niivõrd konkreetne number küsis kontrolli järele. Osutus unenäoks. Kuid kui uni olekski tõsi, tuleks küsida: päästeti mille eest? Praegu saagimise eest, jah. Kui kauaks? Arvestades juuremädanikku ja fakti, et “hambaaukudes” noored kasvama ei lähe. 100-150aastane pärn ei kasva enam kõrgusse, ta kasvab laiemaks ja jämedamaks, kuid algab taandareng ehk südamiku mädanemine.

Mida pärandame lastelastele? Kõdunenud tüükad ja sõnumi, et raiskasime hulga raha vanade puude uurimisele ja seminaridele. Kui hästi läheb, uurime veel kõrghaljastust X euro eest. Võimas panus! Seega oleme oma osa teinud ja lapselapsed vaadaku ise, kuidas oma kõrghaljastusega hakkama saavad. Peaasi, et meil oleks tore suuri uhkeid puid nautida.

Puudel ja inimestel on kõikide erinevuste kõrval kindlasti üks ühine omadus: varem või hiljem vanad surevad ja noored tulevad asemele.

Loomade ja inimeste vihkamisest

Jah, loomadest vihkan ma naturaalselt enda metsa piires hiiri, jäneseid, kitsi ja põtru. Sest kõik nad hävitavad süstemaatiliselt minu kätetööd ja tekitavad mulle kolossaalselt lisavaeva. Eriti vihkan sokkusid, kes mitte kõhutäiteks, vaid ülekeeva energia maandamiseks retsivad kõige meelsamini poolteise- kuni kahemeetriseid uhkeid mände.

Kui ärasöödud latv veel taime ei tapa, kuigi paneb põdema, on sokusarvedest kooritud tüvi sirge surmaotsus. Kahjuks piirdub mu vihkamine ropu venekeelse sõimuga, mida õnneks kuulevad vaid asjaosalised. Minu vihkamise lugu kaugema pilguga vaadates on näha kolmnurka: inimene-loom-taim. Keda peaks eelistama? Pole just lihtne vastata.

Kui keegi on mind nimetanud loomade ja inimeste vihkajaks, siis nüüd, kuigi tagantjärele on tal selleks alus olemas, vähemalt esimesena mainitute puhul.

Viskan lugejale nuputamiseks õhku küsimuse, kumb tegelane on inimesevihkaja: kas jõhker metsamees, kes tahab vanad pargipuud maha võtta, või malbe loodusesõber, kes soovib neid toestada kord raudpulkade, kord silmale nähtamatute austusetalade ja laulusalmikestega?

Natura alad on tänapäeval loodud ja spetsiaalselt väljavalitud kohad, et emake loodus saaks seal omatahtsi toimetada. Seal kukuvad puud vanadusest ümber, mädanevad, ja noored taimed lähevad kasvama seal, kus neile meeldib, seal jooksevad rebased, nagu tahavad, ja rähnidel on pidu. Inimkäsi asjasse ei sekku. Natura alale ei ehitata maju, seal ei sõida autod ja seal ei jaluta hordidena inimesi. Natura alasid toetatakse nende puutumatuse säilitamiseks rahaga spetsiaalsetest Euroopa fondidest.

Linnaparkide rahastus käib paljuski linnakassast, kus osaliselt on minugi raha. Mulle ei meeldi, kui keegi mõjuvõimas isik soovitab linnavalitsusel raisata veel raha jõulisele uurimusele kõrghaljastuse mõju kohta turismindusele. Niisama edukalt võiks soovitada uurimistööd ufode jälgimise võimaluste kohta. Linnapark ei ole Natura ala ja vajab inimkäe sekkumist, seejuures selliste inimeste poolt, kes loodust tunnevad, selle asemel et rääkida tühje ja kõlavaid sõnu looduse tarkusest.

Harisin enda metsamehe mõistust pargipuude teemal. Hämmastas, kui peenelt ja kallilt pargipuude hooldus kõrgemal tasandil käib. Oskusliku okste lõikamisega kujundatakse võra, puuritakse maapinda, et juured saaksid õhku ja arenemisruumi.

Selline hooldus on hoopis teine dimensioon ja puudutab muidugi kasvueas puid. Loomulikult uuritakse vanade puude tervist. See on terve teadus, isegi oksa saagimine.

Selle töö mahust, mis on tehtud Pärnu pargipuudega, saab kirjaoskaja inimene aimu linna kodulehelt. Seal on kirjas täpsed numbrid, iga jumala puu kohta eraldi. Kõrgeimal tasemel teadlaste hinnang Vanapargi puudele pole üksnes hävitav, vaid hirmuäratav.

Seejuures julgeb mõni meist aruannet, kust selgesti on näha, et osa puid on juba püstijalu surnud, teised selle ootel, nimetada mõnitavalt lageraieks või laastamiseks. Tegelikult ongi see lageraie. Samamoodi on põlu alla sattunud linnaaednik, kes viimased 65 aastat pole suutnud puid nagu kord ja kohus hooldada. Kahjuks on võimatu 50 aastat tegemata tööd tagantjärele teha. Kui keegi üldse meie linnas on vastavates küsimustes kompetentne, siis on see Kristiina Kupper.

Lõpetuseks väga hea uudis “pargipäästjatele“. Kõik surnud ja poolsurnud jäävad püsti määramata ajaks, seda lihtsal põhjusel: pole raha. Vähemasti sel kevadel ei tõmmata käima ühtegi saagi. Linnarahvas saab see-eest nüüd täie raha eest avaldada austust ajaloolistele hiiglastele. Soovitavalt siiski tuulevaikuses. Isiklikult hakkan vältima Vanapargi tänavat, vähemalt tuulise ilmaga.