Pärnu tänavakohvikutele seati uusi reegleid

Alates 18. aprillist on toimunud vähemalt kaks ruumilise planeerimise komisjoni koosolekut, kuhu on kutsutud kohvikuomanikke, kes tahavad Pärnus suveks oma kohvikuid hooajaliselt tänavale laiendada ja kellel puudub selleks veel linnavalitsusega sõlmitud kehtiv leping.

Probleem oli terav seetõttu, et linnas puudusid kuni viimase ajani selgelt sõnastatud soovid, millised tohivad olla välikohvikute piirded, varikatused, mööbel.

Kehtib 2004. aastal vastu võetud “Müügikoha hooajalise laiendamise ja hooajalise müügikoha paigaldamise kord”, mis sõnastas mõne nõude välikohvikute väljanägemisele.

Peale selle, et 2004. aastal kehtestatud korra järgi ei tohi tänavale ja õuedesse laienenud hooajalised müügikohad häirida liiklust ja naabreid, peavad need olema hooldatud ja esteetilise välimusega ning sobima ümbrusega. Seda teavet on vähe, kui hiljem võetakse kohvikute välimus loa taotlusel arvesse.

Seni kohvikupidajatele pakutav teave linnas kehtivatest tänavakaubanduse nõuetest on olnud üldsõnaline, mitte konkreetne.

Üheselt oli öeldud vaid, et toitlustusteenust pakkuv hooajaline müügikoht peab olema piirdega piiratud ning seal ei tohi kasutada kunstlilli ega plastmassmööblit.

Nüüd on linnakunstnik Janno Poopuul ette näidata tänavakaubandusele esitatavad üldised nõuded ja nõuded välikohvikute konstruktsioonilistele elementidele, piiretele, varikatustele, värvigammale ja inventarile.

Lähemalt neist nõuetest

“Müügikoht peab olema tugevalt kinnitatud või turvaliselt paigutatud ehituslikult kindlale pinnale, selle konstruktsioonilised elemendid peavad olema omavahel kindlas ühenduses,” sõnab eeskiri, mille linnakunstnik palumise peale toimetusele saatis.

Kirjas on, et piirete valmistamiseks tuleb kasutada puitu ja metalli, “mida vastavalt dekoreeritakse taimede, värvi, pisiplastika või muu samasugusega”. Piirete kõrgus ei tohi aluspõrandat arvestamata ületada 0,8 meetrit.

“Müügikoha katusega katmine, sealhulgas markiiside ja päevavarjude kasutamine on põhjendatud, kui see kaitseb müügikoha külastajat ja ettevõtjat vihma, päikese jms eest,” ütleb eeskiri, käsitledes üht enim vaieldud teemat välikohvikute juures, sest nii mõnigi kohvikuomanik eelistab külastajate kaitseks “vihma, päikese ja muu sellise” eest peale jõuliste piirete tugevast plastist läbipaistvat katust tuules lipendavatele ja vihmas märguvatele tekstiilist varikatustele.

Seevastu linna eeskiri ütleb nüüd üheselt, et vanalinna piirkonnas on müügikoha katusega katmisel keelatud kasutada polükarbonaadist, plekist, kivist ja muust materjalist “kõvakatuseid”, välja arvatud kioskitel. Sealjuures on markiiside ja päevavarjude värvivalikul lubatud kasutada üksnes heledaid toone, välja arvatud taas kioskid.

Kui ühel tänavalõigul on järjestikku mitu müügikohta, nõutakse nende väliskülgede seadmist ühele joonele, varikatused peavad olema ühel kõrgusel, ühte tüüpi ja samast materjalist. Piirded peavad olema ridamisi asetsevate kohvikute puhul ühekõrgused.

Tänavakattele pole välikohvikute puhul keelatud ehitada põrandat, kuid need peavad olema kaldteega, et ratastooliinimesed ja lapsevankriga liiklejad kohvikusse pääseksid.

Pärnu tänavakohvikute väljanägemise üle on kõneldud varemgi. Tunamullu võttis Pärnu Postimehes sel teemal pikemalt sõnal arhitekt Maie Kais, kes töötas siis linnavalitsuse planeerimisosakonnas muinsuskaitse peaspetsialistina. (Vt PP, 04.08. 2009)

Kais pidas kahe aasta eest Pärnu välikohvikute väljanägemist üldjoontes heaks ja kiitis, et nende esteetiline ilme on aasta-aastalt aina paremaks läinud.

“Mida väheütlevam on hoone, mille ees kohvik paikneb, seda erksamad ja põnevamad varjud ja markiisid võivad olla,” kirjutas Kais. “Ja vastupidi: ajalooliste ja kaitsealuste hoonete ette sobib tagasihoidlikum ja väljepeetum lisand. Tähtsaim nende puhul on värvivalik. Siin tuleb silmas pidada, et vanalinna sobivad värvid, mis ei kipu varjutama tänavakohviku taguse hoone arhitektuurilisi väärtusi, vaid harmoniseeruksid nii kohvikut toetava hoone kui ümbritseva linnaruumiga.”

Kuna Pärnu vanalinn ja kuurordi- ning ranna rajoon on riiklik muinsuskaitseala, on tänavakaubanduse korraldamisel sõna kaasa öelda muinsuskaitseametilgi.

Muinsuskaitse seisukoht

Muinsuskaitse Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent, kes on samuti kaasatud linnavalitsuse ruumilise planeerimise komisjoni töösse, ütles tänavakohvikutest kõneldes, et pole rahul ainult paari kohviku väljanägemisega, kuid ajakirjanduse vahendusel neist rääkida ei taha.

“Muinsuskaitseala moodustavad sellel paiknevad ehitised, plaanistruktuur, kultuurkiht, arhitektuursed ja maastikuelemendid, mis moodustavad miljöölise eripära,” sõnas Rent. “Oluline on järgida ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioone, sealjuures materjalikasutust, pindade viimistlust, arhitektuurseid detaile ja elemente. Vanale ja väärikale lisatu ei tohiks oma vormi ja materjalikasutusega devalveerida ega risustada keskkonda.”