Alar Tamming: Hüperinflatsioon on moodne ja hästi disainitud orjapidamise meetod

Tammingu loodud firma AS Tavidi põhitegevused on valuutavahetus, investeerimiskuld, kuldmündid, kuldplaadid, ehtekulla kokkuost ja raha kiirsiirdamine. Firmal on Eestis kuus kontorit, peale selle harud Rootsis, Soomes, Taanis, Lätis ja Bulgaarias.

Tavidi kodulehekülg ja Tammingu blogi on nagu lihtsas keeles majanduskursus, mis annavad ülevaate kasumitaotluse olemusest. Tamming hoiatab: eestlastelt on iga 30-40 aasta tagant elu jooksul kogutud raha ära võetud.

“Praegu ei tekita nupule vajutusega sündivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile,” on ta kindel.

Ajal, kui suur osa Eesti inimestest toksib mõttes mõtliku näoga eurokalkulaatorit ja kavandab kevadisi aiatöid, ilmub lehtedes kiretuid majandusuudiseid: rahvusvahelise valuutafondi andmeil kõrgub maailma panganduse kohal 3,6 triljoni dollari võlamüür; 30 protsenti Euroopa pankadest ei seisa kindlatel alustel; korduda võib USA panganduse pankrotilaine Euroopas.

Euroopa keskpank on tõstmas aasta jooksul mitu korda intressimäärasid, mis puudutab neid tuhandeid eestlasi, kelle pangalaen sõltub euriborist.

Mida sellest arvata?

Kui sellele hästi lühidalt vastata, pole oodata tormi, vaid viienda kategooria orkaani. Praegusel hetkel kajastab ajakirjandus üsna õigesti fakte, kuid analüüsid peatuvad selle juures, kui tekib küsimus, mis edasi saab.

Keegi ei julge kirjutada, et eelmisest kriisist 70ndatel tuli USA välja, sest tõstis intressimäärad 20 protsendi kanti.

Selline intressitõus tähendaks seda, et pangalaenude võtjad peaksid iga viie aasta tagant ainuüksi protsentidena maksma tagasi summa, mis nad laenuks said. On selge, et see tähendaks massilisi pankrotte.

Aga kui seda teed ei valita, on ikkagi kogu maailmas ja eriti arenenud riikides oodata elatustaseme enneolematult suurt langust. Maailm, mis on üles ehitatud laenule, ei saagi pikaajaliselt püsida, sellele veendumusele on läbi ajaloo kümneid kordi jõutud, aga enamasti alles siis, kui kriis käes.

Nimi on oomen, ütlesid vanad roomlased. Kuidas sai teie firma kuningliku kõlaga nime?

Nime tekkimisel on väga lihtne põhjus. 1990ndate algul olin Tallinna Viodeokeskuse direktor. Muide, Pärnu rannahoones oli sel ajal üks meie filiaal. Ja kui tuli aeg, kui sai hakata aktsiaseltse tegema, tegime Tallinna Videokeskuse juurde aktsiaseltsi Tavid, mis on tuletatud firma esitähtedest. Kurjad keeled tahtsid nime kohe tõlgendada Tammingu Videona, aga see sõnakombinatsioon tekkis alles pärast firma loomist.

Praegusel ajal opereerime maailmas Tavexi nime all, millest esimene pool on tulnud sõnast Tavid ja teine sõnast exchange ehk vahetus.

Rääkige, mis on inflatsioon ja hüperinflatsioon. Kellele on see kasulik?

Kui oled teinud tööd ja saanud selle eest raha, aga ei taha kasutada raha

kohe, vaid hiljem, on see raha muutunud väärtusetuks. Ühesõnaga – oled teinud tööd midagi vastu saamata. Mina nimetaksin seda moodsaks hästi disainituid orjapidamise meetodiks, sest keegi saab ju selle töö vilja, mis algselt tehti endale.

Võib öelda, et hüperinflatsioon on meeletu rikkuse ümberjagamise mehhanism, kus kõigilt võetakse ära ja jagatakse üksikutele väljavalitutele.

Kuidas tavainimene ära tunneb, et raha odavneb?

Märkideks raha odavnemisest on ajalehtede uudisnupud, kus mainitakse, et kriis on möödas, sest seda ja seda riiki aiadati selle ja selle abipaketiga ning tänu Euroopa keskpanga targale tegutsemisele on maailma rahaturud maharahustatud.

Tegelikkuses tähendab see raha juurde trükkimist, raha trükkimine tähendab aga hinnatõusu, sest raha otsib endale rakendust. Ja kui raha tuleb juurde rohkem kui kaupa, ongi vastavalt nõudmise-pakkumise vahekorrale oodata inflatsiooni.

Tegemist on spiraaliga, mis hakkab järjest kiirenema ja lõpeb raha makulatuuriks muutumisega.

Kuigi olete uurinud ja pidanud loenguid kümnetel teemadel, mis puudutavad filosoofiat, ajalugu, teadust, inspiratsiooni ja tundeid, ootavad kuulajad teilt kui jõukalt mehelt alati rahateemalisi nõuandeid. Öelge, kui kaua eurot ja dollarit on sellisel kujul?

Teoreetikud on öelnud, et impeeriumid lõhkevad kas pauguga nagu, Nõukogude Liit, või sisinaga, nagu Rooma riik. USA dollari hävinemisel on praegu võimalikud mõlemad stsenaariumid.

Suure tõenäosusega tehakse veel palju poliitilisi rumalusi, üritades eurot ja dollarit säilitada (lõputud abipaketid, halbade laenude fondid, võlgade restruktureerimised, riikide garantiid jne), mis lükkavad saabuvat hüperinflatsiooni edasi, kuid ühel hetkel märkavad rahvamassid, et inflatsioon on lõputu protsess, ja tahavad oma säästusid kätte saada. See on hetk, kust edasi on raske ennustada. Meenutades minevikku, võib oodata, et pankade uksed suletakse ja inimesed jäävad oma rahast ilma.

Ametlikuks seletuseks jääb see, et viga oli inimestes, kes korraga tahtsid oma raha kätte saada. Seda, et viga on äkki hoopis pangasüsteemis ja katteta raha juurdetekitamises, arutama ei hakata.
 
Eestis kullaga arveldada küll ei saa, ent kuuldavasti on mõnes riigis Euroopas kullaautomaadidki tänavatel üleval.

Kahjuks näitab ajalugu, et ka kullaga tagatud rahasüsteemid ei ole püsima jäänud. Seda mitte kulla nõrkuse, vaid poliitikute rumaluste tõttu. Poliitikud ei suuda vastu panna soovile mitte millestki raha tekitada ja on selle nimel valmis kullastandardist ja tervest mõistusest üle sõitma.

Kuld on alati olnud abiks inimestele poliitilistes tõmbetuultes oma vara säilitajana. Võib öelda, et kuld on kaitse poliitikute eest.

Mis puutub kullaautomaatidesse, siis need on eelkõige reklaamimagnetid. Oletan, et kullaga arveldamiseni jõuab esimesena mõni araabia riik, kes enam ei taha oma nafta eest saada lihtsalt paberit või elektriimpulsse (loe: dollarit).

Uudistes kõlas hiljaaegu teade kulla rekordilisest hinnast. Teiegi propageerite kulda investeerimist, pakute tasuta kullakoolitusi. Miks ikkagi kuld, aga mitte mõni teine väärismetall on teie veendumuse kohaselt säästude kindlustamiseks parim inflatsiooni ja hüperinflatsiooni vastu?

See ei ole juhus, et inimkond 92 looduslikust keemilisest elemendist just kulda hakkas rahana kasutama. Rahal peavad olema järgmised omadused: jagatavus väiksemateks osadeks (seetõttu ei kõlba kunst rahaks, Picasso maale ei saa lõigata väikesteks tükkideks ja siis sellega arveldada); säilivus (nisu ei kõlba rahaks, sest rotid võivad selle ära süüa); mugavus (nafta ei kõlba, sest sellega on raske, kui mitte võimatu arveldada); kaasaskantavus (maa ei kõlba, sest seda ei saa endaga ühes võtta); nappus (liivaterad ei kõlba, sest neid on liiga palju, ka paberraha võib sattuda samasugusesse olukorda); sõltumatus poliitilistest jõududest (paberraha ei kõlba, sest seda saab lõputult juurde trükkida).

Rahal endal peaks olema väärtus – kõlbab nii hõbe kui kuld, aga paberraha väärtus on pikas perspektiivis ainult paberi väärtus, pangakontol oleval rahal pole sedagi ...

Loomulikult on ka teised väärismetallid, maa, kinnisvara ja muud reaalsed väärtused kaitseks inflatsiooni vastu. Kuld ja hõbe on aga kõige kergemini kasutatavad rahana, teiste väärtuslike asjade likviidsus on väike.

Rahandusministeerium ootab Eesti tänavuseks majanduskasvuks nelja protsenti. Kas on see reaalne tõus või illusoorne? Mis on nende numbrite taga?
 
Mis on nende numbrit taga, on raske öelda. Olen USAs konverentsidel kuulnud väiteid SKP ja inflatsiooni arvutamise absurdsusest. Et kui pesumasinale lisatakse elektrooniline tabloo ja pesumasin on nüüd 20 protsenti kallim, läheb see arvutatavatesse valemitesse nii, et see näitab 20 protsenti tööviljakuse kasvu pesu pesemisel.

Inflatsiooni arvutamisel ei arvutata kinnisvara hinnatõuse jne. Oletan, et igal sellisel arvutusel on loogiline põhjendus, kuid on selge, et eksisteerib poliitiline tahe neid arve ilusatena näidata.

Minu jaoks tähendab majanduskasv seda, et inimeste palgad kasvavad, maksud vähenevad, inimeste rikkus suureneb, nad maksavad ära oma võlad ja võivad endale lubada järjest rohkem. Neid asju praegu ei toimu, seetõttu pean nende numbrite majanduslikku sisu inimeste jaoks tähtsusetuks.
 
Harva kohtab inimesi, kes on ühtviisi tugevad teoreetikud ja praktikud. Kelleks teie ennast peate, kui neid kahte võimalust silmas pidada?

Ma ei tahaks teooriat ja praktikat eraldada. Teoorial, millel puudub praktiline rakendus, ei ole suurt väärtust. Kuid kindlasti olen kahe jalaga maa peal ja olen alati analüüsinud, kas teoreetiliselt ilusad ideed on praktiliselt ellu viidavad.

Samal ajal meeldib mulle mõista ja aru saada maailmas toimivatest sügavamatest mustritest ja püüda näha ette nii kaugele kui võimalik. Selles plaanis olen kindlasti teoreetik. Aga seda võib küll öelda, et oma teoreetilise maailmapildi olen materiaalselt realiseerinud.

Milline on teie maailmavaade?

Minu majandusliku maailmapildi teoreetiline baas on pärit kaoseteooriast, Kondratjevi majandustsüklite teooriast (üle 60aastased tsüklid, mille järgi käesolev majanduskriis oli selgelt ennustatav), Oswald Spengleri õhtumaa allakäigu teooriast ja rahanduses hüperinflatsioone põhjustanud sündmuste uurimistest.

Minu filosoofiline maailmapilt on pärit Ken Wilberilt (tema raamat “Kõiksuse lühilugu” kirjeldab inimese psühholoogilist arengut väga hästi), Carl Jungilt (kelle kontseptsioon teadvuse ja alateadvuse vahekorrast on mulle hästi sümpaatne), psühholoog  Stanislav Grofilt (tema lähenemine psühholoogiale on oma ajast päris palju ees), filosoof William Jamesilt (kes üle 100 aasta tagasi rääkis juba muutunud teadvuseseisunditest, mis on minu magistritöö teema psühholoogias.

Olete õppinud psühholoogiat, süüvinud kõikvõimalikesse õpetustesse, reisinud, uurinud  ja katsetanud enda peal alternatiivteraapiaid? Mida on see teile andnud ja õpetanud?

Mind huvitab inimese areng ja kui on mingeid meetodeid, mis aitavad mul elu või iseennast sügavamalt mõista, olen valmis neid katsetama. Kahjuks on Eestis juurdunud arusaam, et psühholoogi juurde lähevad kiiksuga isikud. Ameerikas on asi vastupidi, seal on igal miljardäril oma isiklik psühhoanalüütik, kes aitab lahti mõtestada inimese elus toimuvat.

Mina võtan psühholoogilisi koolitusi kui võimalust ennast vaimselt arendada.

Maailm, kuhu meil on olnud juhust sündida, on toores ja julm, ühtlasi jumalikult ilus. Mis üles kaalub, kas mõte või mõttetus – see oleneb temperamendist, on öelnud Carl Jung. Mis teie jaoks üles kaalub, millesse usute, mis on olnud teie edu saladus?

Klassikalist pilvepiiril istuvat ja kõike jälgivat ning karistavat jumalat ma muidugi ei usu. Ei usu, et on eriti palju lehelugejaid, kes sellisesse habemikku usuksid.

Aga ma ei usu, et aatomid ja molekulid said suvaliselt kokku ja moodustus esimene geen, mis suutis ennast paljundada ja panna aluse kogu elavale loodusele. See läheb tõenäosusteooriaga vastuollu.

Nii et pigem usun meile tundmatusse jõusse või teadvusse, mis on universumis meist arengus kaugel ees ja milleni me veel oma praeguse taseme juures ei küüni.

Edu saladust ei ole võimalik ühe sõnaga väljendada. Kui ma midagi välja peaksin tooma, siis tahtejõu. Tahteta ei ole võimalik midagi saavutada ja tahet on võimalik arendada.

Kõige lihtsam tahte arendamise meetod on iga päev jääkülma duši all käia. Tahe areneb ja tervis tugevneb. Soovitan kindlasti teha.

Teine põhimõte on mul pärit ühelt USA presidendilt, kelle kohta öeldi, et ta oskas enda ümber koguda endast targemaid inimesi. Olen üritanud seda põhimõtet järgida ja leida endast andekamaid ja tublisid inimesi ning see on õnnestunud.

Mis teid aeg-ajalt Pärnumaale toob?

Pärnumaal Häädemeestel on minu isa suvemaja, olen seal käinud viimased 30
aastat.


CV
Alar Tamming
Sündinud 5. juulil 1963
1970-1981 Tallinna 8. keskkool
1981-1986 TPI, ühiskondliku toitlustamise organiseerimine ja tehnoloogia, insener-tehnoloog
1986-1992 Klementi söökla juhataja, ÜE Mere direktori asetäitja, Tallinna Videokeskuse direktor.
Alates 1992 AS Tavidi omanik ja juht.
1999-2004 Tartu ülikooli avatud ülikool, psühholoogia diplom.
2005-2007 Tallinna ülikooli psühholoogia teadusmagister.
2006 Valgetähe IV klassi orden.
Hobideks on psühholoogia ja reisimine ning reisidel maailma mõtestamine.
On viibinud ligi 70 riigis. Plaanis on hakata rohkem kirjutama.
Alar Tamming on NSV Liidu meistersportlane lauatennises, meeskondlik Eesti meister, viiekordne Eesti noorte meister ja kahel aastal Pärnu lauatennise karikasarja võitja.