Andres Noormetsa näidend “Algus”, mis esietendus eelmisel kevadel, on saanud omalaadse järje: Pärnu Endla Küünis mängitakse tõsist komöödiat “Lõpp”, mis küsib, kas inimese surm on lõpp või ei.
Kõigel on algus ja lõpp
10. mai 2011, 08:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näidendi “Lõpp” autor on Lisa Stadler , Šveitsi ajakirjanik ja näitekirjanik. Seda on lavastatud saksa keeleruumi teatrites originaalpealkirja all “Frau Hegnauer kommt” (“Proua Hegnauer tuleb”).
Lavastaja Andres Noormets on lugu Eesti oludele mugandanud: pealkirja kõrval on eestipärased tegelaste nimed ja aimatav tegevuspaik. Taotluslik on ühe tegelaspaari ületoomine “Algusest”: Mai (Piret Laurimaa) ja Hugo (Ago Anderson) paarisuhe, mis “Alguses” algas, moodustab “Lõpus” peategelase Toomasega (Sepo Seeman) tundekolmnurga.
Kui on sünnitud, tuleb ka surra
Kui on sünnitud, saab ÄRA ainult surres: see on ainus tee. Viivi Luik on kirjutanud: “Loodusseadustel pole meelelahutusega asja. Nad toimivad omasoodu. Kui elad, siis ka sured, ükskõik, kuidas sa selle teadmise tekitatud hirmu meelt lahutades ka ei püüaks tuimestada.” (“Ma olen raamat”, lk 57)
Nii on tabavalt sõnastatud tõdemus, mida Noormets lavastaja ja eelkõige kunstnikuna vaatajale öelda tahab. Vastuseid inimese põhiküsimustele elu mõttest, valikutest ja surmast otsis ta juba Martin Alguse “Janu” lavale tuues. Seal püüdis peategelane kustutada janu, mille vahel tekitab elu ise.
See psühhedeelne trip maailma sügavusse jätkus Noormetsa enda kirjutatud näidendis “Algus”, mis enam meelelahutuslikus ja kaleidoskoopilises vormis innustas iga hetke väärtust hindama ning üleliia muretsemata elama hakkama. Uuslavastus “Lõpp” aga vastandab inimese eluõigusele ja vabadele valikutele soovi otsustada oma elu lõpu – surma üle.
Loo peategelane Toomas (Sepo Seeman) on otsustanud surra: eutanaasia on tellitud ja elada jäänud kaks nädalat. Tema juures on parim sõber Hugo ja tema naine Mai. Surivoodi ääres on ka Saara (Liis Laigna) – poolõde, kellega sõlmitud suhted on haprad.
Surmateema tekitab hirmu
Surija meelekindlus ja helge leebus vastanduvad jääjate abitule emotsionaalsusele. Hirm, kurbus ja olukorra arusaamatus kulmineeruvad nende isekate soovide ja suhete konfliktis. Lõikuvad “enne” ja “pärast” – millegi lõpp ja millegi paratamatu jätkumine.
Kogu etendus möödub kui sordiini all: tempo on kohati lausa meditatiivne. Märk selle mõjust oli, kui esimese vaatuse järel ei söandanud publik plaksutadagi: kas tundus see kuidagi sobimatu või oli loodud õhkkond tavapäratu?
Näitlejate mäng taotleb psühholoogilist põhjendatust, aga selle mõistmiseks antakse tausta hädavajalikul hulgal. Ses mõttes on eelnimetatud lavastustest mingil moel tuttavad tegelastüübid sisukamad, eelkõige Ago Andersoni kehastatud Hugo. Nelja näitleja kokkumäng on kindlasti õnnestumine: rollijoonised on selged ja võõristusmomente ei teki.
Kas inimest saab “välja lülitada”?
Kas elu lõpp võib tulla tellitult nagu ajaleht postkasti? Kas iga sammu on võimalik täpselt planeerida? Kuidas tähistada oma elu eelviimast päeva, keda peole kutsuda? Kas niisugustes stsenaariumides leidub kohta kurbusele ja emotsioonidele või on kõik vaid pidu ja pillerkaar, kui nii juba on otsustatud?
Selliselt on kirja pandud küsimused lavastuse tutvustuses. Need saavad vastatud, aga peale selle tuleb omaks võtta kunstikogemuslik tõdemus, et kui õpime elama, peaks õppima suremagi. Selles on religioossel maailmavaatel eelis: teadmine, et siinpoolsuses on kõik ajalik ehk kõigel on algus ja lõpp, aitab suhtuda suremisse valmistunult, loomulikumalt.
Kõnealune lavastus viitas nii otse kui kaude peategelase budistlikele põhimõtetele: ei ole midagi püsivat, jäädavat, on ainult alatine liikumine, tekkimine, saamine, kadumine.
Noormetsa lavastuse tugevus on eelkõige seotud muljega tervikust, algusest ja lõpetusest, mis kannab autori-lavastaja kontseptuaalset sõnumit, küsimusi ja vastuseid, mida ta ikka ja jälle teatrikeeles esitab.
See on sümpaatne ja vaatajale on tähtis, et ta sellesse otsingusse pühendatakse.
Osadus, mis tekib teadmisega, et kusagil on olnud ja on praegu teisi, kes tunnevad samamoodi, leevendab hirmu ja annab elujulgust.
Veel kord Viivi Luige sõnastust kasutades: “Selliste teadete toomine ja edasiviimine inimeselt inimesele, surnutele ja elavatele on luule ja proosa, muusika, teatri ja maalikunsti salajane mõte ja eesmärk.” Nii ongi.