Kui ilmad suviselt soojaks kisuvad, hakkavad kinnisvaramaaklerite telefonid hoogsamalt tirisema: eestimaalastes on tärganud vastupandamatu soov pugeda looduse rüppe isiklikku suvemajja.
Korteriinimene unistab mereäärsest suvekodust
25. mai 2011, 08:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eriti magus suvekodude otsimise aeg saabub pärast jaanipäeva. “Ilmselt käiakse kellegi juures maal jaanituld tegemas ja sellest mõnusast olemisest tekib unistus oma maakodu järele,” rääkis DTZ Kinnisvaraeksperdi maakler Arne Pent.
Nagu muu kinnisvara puhul on suvilate ja suviseks elamiseks soetatavate maamajade ostmine mõne aasta taguse ajaga võrreldes kõvasti raugenud ja pakkumine ületab nõudluse.
Varbla ja Kabli
Pärnumaa popimad suvekodude piirkonnad on Varbla ja Kabli. “Tallinna rahvas tahab Varbla kanti ning Tartust ja Viljandist tulijad eelistavad Kabli piirkonda,” selgitas LVM Kinnisvara maakler Ingmar Saksing.
“Vesi” on märksõna, mis suvekodu valiku eelduseks – mida lähemal veele, seda parem. Inimeste esimene eelistus on mõistagi meri, siis jõgi ja seejärel kas oja, järv või pais. “Aga vee juurde kisub kõiki,” kinnitas Saksing.
Pärnumaa rannajoon on mitmekesine, leidub nii liiva, kive kui roostikku ja muda. Esmapilgul tundub ihaldusväärseim liivane mererand, kuid siin tuleb arvestada, et sellist kanti armastavad paljud ja suvel on sagiva rahvamassi kõrval raske privaatsust säilitada.
Mereäärseid pakkumisi on turul suhteliselt vähe ja ühesuguse kvaliteediga majade puhul tõstab mere ligidus hinna ülespoole.
Ober-Hausi Kinnisvara hindaja Rain Rätt tõdes, et sel kevadel on märgata huvi kasvu aasta ringi kasutatavate suvilate vastu mereäärses Pärnu lähipiirkonnas. “Kliendid otsivad eelkõige soodsa hinnaga merelähedasi krunte,” täpsustas ta.
Kuigi 1. maist kadus välismaalastele maamüügi piirang, ei ole see hüppelist ostuhuvi kasvu kaasa toonud. “Välismaalased eelistavad heas korras, kõigi mugavuste ja kodumasinatega suvituskortereid või suvilaid Pärnu ranna lähedal ja on selle eest nõus oluliselt rohkem maksma,” rääkis Rätt. “Kohalikud elanikud on hinnatundlikumad ja lepivad üldjuhul tagasihoidlikumate objektidega.”
Pool miljonit krooni
Rääkides rahast, siis kõige sagedamini otsivad kohalikud suvitamiseks 30 000 – 40 000 eurot ehk vanas rahas poole miljoni krooni ümber maksvaid maamaju. “Päris mere ääres asuvat maja selle raha eest tõenäoliselt ei saa,” tõdes Saksing.
Samas hinnaklassis on hea minek Pärnust paarikümne kilomeetri raadiuses vanadel talumajadel, millel vesi kaevust ja välikäimla ning katus-uksed-aknad sedavõrd korras, et sees saaks elada. “Inimesed hakkavad maja kasutama ja tasapisi kõpitsevad selle üles,” ütles Pent. “Selliseid maju otsitakse ka püsivaks elamiseks.”
Kui Pärnus üüritakse rohkesti elamispindu suvitajatele välja, siis maakonnas sääraseid pakkumisi peaaegu ei leia. Nõudlust oleks aga küllaga. “Maamaja puhul on tegu ikkagi koduga ja seda ei taha võõrastele anda, korter pole nii personaalne,” pakkus Saksing. “Pigem on nii, et inimesed kolivad suveks linnakorterist suvemajja ja annavad korteri üürile.”
Kes ostab, kes müüb?
Pärnakad otsivad suvitamiseks maja linnast 30–40 kilomeetri raadiuses. Selline kaugus on paras suvi läbi elamiseks, sest maa pole liialt pikk linnas töölkäimiseks. Nii antakse korter suvitajatele üürile ja ise minnakse looduse keskele.
Mõni ostab suvemaja perspektiiviga, et kujundada sellest kunagi päris kodu. On inimesi, kes müüvad linnakorteri ära ja tulevadki maale elama. Saab ju Mai rajooni korteri müügist laekuva raha eest maamaja korralikult kõpitsetud. Aga siingi kehtib reegel, et maja peab asuma paarkümmend kilomeetrit Pärnust.
Suvila müüvad tihti ära need, kes ostsid selle korteriinimestena hulk aastaid tagasi, vahepeal on endale aga elamiseks maja ehitanud. “Suvila mõte hajub ära ja suvi möödub muru niites,” sõnas Pent.
On neid, keda laenukoorem sunnib suvekodust loobuma: kui pangalaenud kukil ja maksta ei jõua, üritataksegi mõnda vara realiseerima hakata.
Müüjate seas leidub neidki, kellele suvekodu on juba aastaid kuulunud, aga nüüd nad mingil perekondlikul põhjusel enam ei jõua suvel pidevalt maale sõita.
Rannametsa kandis oma merelähedast suvemaja müüv pensionieas pärnakas Helju Pomerants ohkaski, et jõud ei käi enam üksi suurest aiast üle ja nii sündiski otsus pea paarkümmend aastat pere suvekoduks olnud maja koos maatükiga müüki panna. “Olen arvestanud, et selle suve pean küll siin veel toimetama, kuni maja ükskord müüdud saab,” tähendas naine.
Pomerants rääkis, et tööd nõuab suvekodu küll palju, kuid pärast aiatööd või hommikuti on mõnus terrassil päikese käes puhata. “Kui oled siin maal tükk aega ära olnud, ei taha seda maaelu nähagi, kohe tahad tagasi linna. Päris hea on taas linnas neljandale korrusele ronida ja alla tänavamelu peale vaadata,” tunnistas ta. “Tore vaheldus see suvekodu tegelikult.”
Kuidas odavamalt saaks?
Kui pangaarvel suvekodu ostuks raha ei piisa, aga ikkagi nii väga tahaks …
Iga päev kinnisvara müügiga tegelevad maaklerid ei usu, et suvilate hinnad tulevikus oluliselt langeksid. Siiski tasub arvestada, et kinnisvaraportaalides küsitud hindadega sõlmitakse tehinguid harva ja enamasti müügiprotsessi käigus hind kukub.
Aeg-ajalt saab kohtutäiturite käest turuhinnast odavamalt osta. Kui esmapakkumisel maja ära ei osteta, pannakse see järjest odavamalt müüki ja lõpuks võib ühe inimese õnnetus teisele maja väga soodsalt kätte mängida.
Kõige odavamalt saaks suvilaks osta nõukogudeaegsetesse suvilakooperatiividesse ehitatud aiamaja koos peenramaaga. Selliseid pakkumisi leiab portaalidest mitu.
Paraku kipuvad need majakesed kehvas seisus olema või pole seal torustikke ega korralikku elektriühendust.
Samal ajal võib loota, et sääraste suvemajakeste hinnad sügisel langevad. “Tavaliselt tuleb sügisel turule hulk selliseid pakkumisi ja hinnad on soodsamad,” ütles Pent.