Vana apteegimööbel teenib nüüd kohvikut

Apteeki pole mõtet vanadest ruumidest enam otsima minna. Seal asub nüüd puhvet, einestamise ja napsitamise koht, ametliku nimega Puhvet A.P.T.E.K., mille teravkeeled on kirillitsana tähti kokku lugedes juba nimetanud Artekiks, mis oli nõukogudeaegne kuulus pioneerilaager Krimmis. Eksitusest aitab üle puhveti logo – üsna apteegimärgi sarnane ümber peekri keerdunud madu.

Natuke siivutu lugu

Puhveti omanikud Taivo Peterson ja Kairi Tähe ning tegevjuht Kai Tarmula on otsustanud söögi-joogikohaks renditud ruumide ravimipoe mainest niipalju kasu lõigata, kui vaid õnnestub. Osalt kohviku, teisalt jälle pubi stiilis kujundatud ruumid on tänu juba ukselt vastu vaatavale apteegimööblile natuke ravimipoe moodi ja hea haistmismeelega inimene tunneb isegi mööblist hoovavat rohulõhna.

Peterson ütleski, et nad kavatsevad apteegiolustikku pigem rõhutada kui kohvikute tavainventari sisse matta. Kõigel sellel on kelmikas mekk man.

Kohvikuks kohandatud ruumide seintelt vaatavad vastu heal kunstilisel tasemel suureformaadilised fotod, kokku kuraditosin siivsavõitu pilti, mis räägivad loo naisest, kes siseneb apteeki ratastoolis meest enda ees lükates ja palub rohtu.

Apteekri antud tinktuure manustades muutub noor naine aina kelmikamaks ja ravimite manustamise viiski üha siivutumaks, kuni ratastoolihaigegi viimaks terveneb ja jalule tõuseb.

Fotode autor on Veiko Kallas, modellideks näitlejad.

Huumori võtmes on kokku segatud majakokteilidki, mida klassikaliste kokteilide kõrval pakutakse. Näiteks Pipraplaaster, mis koosneb vodkast, pipraviinast, mangopüreest ning õuna- ja jõhvikamahlast. Või nooreks tegev eliksiir Q10, mis on valmistatud džinnist, virsikutükkidest, litšisiirupist ja õunamahlast.

Kuigi apteegileti tagused vanad riiulid on tavaravimite asemel puhvetis täidetud vähem üheselt ravimitena hinnatud joogipudelite ridadega, surub rohupoe interjöör ometi peale tunde, et leti taga seisab proviisor, mitte kõrtsmik või baaridaam.

Ja nii peabki olema, sest Pärnu linnaapteegi mööbel on 2000. aastast riikliku kaitse all, seda ei lubata ruumidest välja viia ega lõhkuda, üle värvida või ümber ehitada.

Apteegi söögikohana avamisel saadi muinsuskaitsjatega kokkulepe siiski ühe klaaskattega ravimivitriini müügisaalist tagaruumi tõstmise suhtes. See tuli asjale kasuks, sest nüüd on nii vitriin kui selle taga varjul olnud seinariiulid paremini vaadeldavad.

Pärnu linnaapteek 1931–2003

Linnalegend räägib, et Pärnu linnavalitsus otsustas linnaapteegi avada selleks, et lüüa alla linnas eraapteekidena tegutsevate rohupoodide lakke kerkinud ravimihinnad. 1930. aastal tegi linnavõim tollasele linnaarhitektile Olev Siinmaale (enne nimevahetust Oskar Siiman) ülesandeks valmistada linnaapteegi mööbli kavandid.

Apteegi tarvis oli valitud endise tütarlastekooli (Rüütli 40) Hommiku tänava poolse juurdeehituse esimene korrus, kus asunud pank koliti teisele korrusele.

Siinmaalt apteegiinterjööri tellimine oli loogiline nii mehe ametiülesannete kui sellegi poolest, et mööbli kavandamine kuulus Siinmaa hobide hulka ja ta tundis seda tööd hästi, olles tisleritöökoja omaniku poeg.

Linnaapteegi mööblist on kirjutanud 1980. aasta Pärnu lehes tollane Pärnu linnakunstnik Jüri Lass.

“Suurem osa Pärnu linnaapteegi ehitamist käsitlevast materjalist oli varustatud signatuuriga “O. S.” või “O. Siiman” ning kuupäevadega,” kirjutas Lass. Projekteerimist on Siinmaa alustanud 1930. aasta suvel ja lõplik plaanivariant on signeeritud 12. augustil 1930.

“Et Siinmaa apteegimööbli projekteerimisel tõsist tööd tegi, sellest kõneleb variantide rohkus paljude mööbli- ja ruumikujunduse elementide kavandamisel,” märkis Lass. “Nii näiteks on apteegi kassaseina projekteerimisel proovitud mitut lahendust, viimane neist – sellisena näeme kassaseina ka tegelikkuses – kannab kuupäeva 31.10.1930. Esimeses variandis olid kassaseina orvadesse praeguse kella asemel kavandatud antiiksete vormidega vaasid. Väga mitmes variandis leiame leti ja puldi jooniseid.”

Ilmselt olid Siinmaal apteegi mööbli joonised valmis 1930. aasta sügiseks, sest sama aasta novembris avaldas linnavalitsus kuulutuse mööbli valmistaja leidmiseks etteantud jooniste järgi. Mööbli valmimise tähtajaks oli märgitud 1. märts 1931.

Mööblitegijaks valiti Pärnu puutööstuse artell.

Arhiivis Pärnu linnaapteegi originaaldokumente uurinud Lass usub, et Siinmaa tegi mööbli joonistesse parandusi veel selle valmistamise käigus, kuna viimane detailijoonis kannab kuupäeva 5.05.1931.

Igatahes mai lõpuks oli apteek koos mööbliga valmis ning 23. mail 1931 teatas apteegi juhataja, et on ruumid ja sisseseade korrakohaselt linnaarhitektilt üle võtnud.

Tänapäeva seisukohast on tegu Eestis ainsa siiani säilinud omaaegses funktsionalistlikus stiilis apteegi sisekujundusega, mis varitsenud ohtude kiuste on praegugi heas seisus ja tervikuna vaadeldav.

Mööblit varitsenud ohud

Mõne aasta eest saatis Ellen Treufeldt (proviisor Pärnus 1950– 1997) toimetusele oma mälestused Pärnu linnaapteegi kapitaalremondist 1979.–1980. aastast.

“Oli aasta 1979, kui Pärnu linnaapteegis oli vajalik teostada kapitaalremont,” kirjutas ta. “Apteegi juhatas sellal proviisor Henn Treufeldt. Kapitaalremondi käigus tuli apteegi sisustus ja ruumide jaotus viia vastavusse tolle aja nõuetega, mis olid üsnagi ranged. Aegunud apteegimööbel tuli välja vahetada meie kaasajal valmistatu vastu. Paljude Eestimaa apteekide vana mööbel rändaski prügimägedele.”

Kirjutaja mäletab, et proviisor Treufeldt astus otsustavalt vastu apteekidevalitsuse kavale just kõnealusesse majja loodud mööbel linnaapteegist välja lõhkuda ja saanud tuge tollaselt linna täitevkomitee aseesimehelt Endel Laoselt, läkski see õnneks. Vana mööbel restaureeriti. Tollastele nõuetele vastavalt ehitati apteeki tagaruumist eraldav klaassein ja ruumid said sobiva elektrivalgustuse. Nii klaassein kui elektrilühter müügisaali laes on niisiis 1980. aastast.

Tollasest kapitaalremondist linnaapteegis kirjutas ka Lass.

“Kavandati sisse seada keskküte ning tänapäevastele nõuetele vastav ventilatsioon, uuendada põrandad,” märkis Lass, kellele linnakunstnikuna tehti ülesandeks projekteerida apteegi assistentide ja müügiruumi vaheline klaassein ning uued seinakapid apteegi kõrvalruumides, samuti mitmesugused arhitektuuridetailid.

Lass meenutas, et kuna algne kapitaalremondi projekt oli koostatud vana mööblit eirama ja täitnuks ruumid keskkütte- ja ventilatsioonitorude rägastikuga, tuli kõik kohapeal ümber teha.

“Seoses põrandate uuendamisega oli vajalik Siinmaa projekteeritud mööbli demonteerimine, seepärast otsustati see restaureerida,” mainis Lass. “Mööbli restaureeris REVi töömees Richard Koppel, kes tegi tõesti suurepärase töö.”

Kapitaalremondi käigus loobuti apteeki kavandatud luminestsentsvalgustitest, mis asendati Maire Hääle projekteeritud interjööri sobiva valgustiga.

Arvatavasti oli Lass esimene, kes tegi ettepaneku Pärnu linnaapteegi originaalmööbel kaitse alla võtta. See oli 1980. aastate alul. Kaitse alla võeti mööbel alles aastal 2000.

2003. aastal lõpetati linnaapteegis arstirohtudega kauplemine, kuna apteegifirma polnud enam nõus maksma linnale, millele ruumid kuuluvad, kõrget renti. 1990. aastate erastamistega oli aga saanud kõnealuse mööbli omanikuks apteegifirma Pharmac.

Seega oli tekkinud patiseis, kus ruumid olid linna omandis, seal asuv mööbel erakätes ja mööbli järele valvas muinsuskaitseseadus, mis ei luba neist ruumidest kaitsealust mööblit välja kolida.

Nüüd on Puhvet A.P.T.E.K see, mille äriidee annab huvilistele kohvi ja söögipoolise pruukimise kõrval võimaluse vana apteegimööblit silmitseda ja käegagi katsuda. Ning Pärnu giidid ei pea enam peatuma Rüütli-Hommiku tänava nurgal ja jutustama turistidele Siinmaa mööblist kinnise apteegiukse taga nagu viimasel kaheksal aastal.

Ilma oleme jäänud kurbkoomilisest pildist, kui linnakülalised oma ninu vastu tolmust apteegiakent suruvad, püüdes hämaruses midagigi huvitavalt jutustatud mööblist näha. Nüüd võib majja sisse ka astuda.