Õpetajad panevad õppeaastale hea ja kasuliku punkti

„Kui varem oli eesmärk, et laps saaks mõne oskuse ise midagi teha, oskuse, millega oleks igapäevaelus midagi peale hakata, siis praegu on suund sellele, et inimene peab oskama oma praktilist tegevust seostada mõtlemisega ja vastupidi,” sõnastas Pärnu Koidula gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Pärt Kukk põhjuse, miks niisugust kokkusaamist juba kümmekond järjestikust aastat on korraldatud.

Eks sõltu tehnoloogiaõpetusestki mingil moel see, et Eestis on suur inseneride põud ega ole palju neidki noori, kes seostaksid oma elu tööpingi taga seismisega.

„Mõne aasta tagune hädakisa tehnikaülikooli ja Eesti inseneride liidu poolt oli see, et meil ei jätku haritud insenere, meil pole neile järeltulijaid, pole kellestki insenere koolitadagi,” märkis Kukk.

Kaheksa töötuba

Arvata, et peagi Pärnumaal kokku saavad kolmveerandsada õpetajat selles vallas juba järgmisel õppeaastal kardinaalse muutuse toovad, oleks liiast. Ent oma kasutegur on igasugusel ühe ametiala inimeste kohtumisel nii ehk teisiti.

„Kas või elementaarne kogemuste vahetamine: kõike ei anna paberil edasi anda, osa teadmisi tuleb edastada jutuga, osa konkreetset tööd tehes, osa nii-öelda kuluaarivestluses,” tõdes Kukk seoses kahe naaberriigi pedagoogide konverentsiga.

„Peale selle on see hea ja kasulik punktike kooliaastale.”

Kui palju kolmel päeval räägitust ja nähtust praktilisse kooliellu jõuab, ei hakanud Koidula kooli õpetaja pakkuma.

„Mida suurema kraadiga mees kõnepuldis, seda vähem sellest jutust leiab tee kooli: nende mõtted on lennukamad, ajast ees ja kõike ei saa kohe koolis rakendada,” nentis Kukk.

„Aga mida lähemalt kooliga seotud mees, seda rohkem tema räägitust või näidatust teistesse koolidesse jõuab.”

Kõige suurema kasuteguriga on ilmselt konverentsi kaheksa töötuba, kus õpetajad kuulevad kolleegidelt uut ümberkäimises savi, klaasi, laseriga, samuti masinsaagimise, picaxe’i, loovuse ja tehnoloogia kohta. Kus võimalik, saab kõike oma käega proovida ning silmaga kaeda.

Sepikojast tehaseni

Rääkides tehnoloogiaõpetuse erinevustest siin ja teisel pool Soome lahte, märkis Kukk, et laias laastus on soomlaste varustatuse tase keskmiselt kindlasti parem kui meil. Aga hõimuvendadelgi on koole, kus tööõpetuse klass on päris lage, ja neid, kus tööpingid ja muu tänapäeval õppetööks vajalik ei mahu ühte avarasse ruumi ära. „On külasepikojast moodsa tehaseni, täiesti kõike on,” kinnitas Kukk.

Küll läheb rääkija hinnangul kahte lehte suhtumine tunnis õpilaste valmistatavatesse töödesse. Kui Eestis pannakse rõhku tehtu välimusele, siis soomlastel on esiplaanil tööprotsess, seal kasutatavad õiged töövõtted.

„Mina ütlen, kui poisil hakkab töö valmis saama, et mõtle, kas sa leiad Pärnus paar inimest, kellele saaksid oma töö maha müüa, kes oleksid nõus seda ära ostma – töö peab hea välja nägema,” tõdes Koidula kooli tehnoloogiaõpetuse õpetaja. „Neil tihtipeale ei panda väljapaistmisele nii suurt rõhku, põhitähelepanu on töö sisul.”

Konverentsi korraldava Eesti tehnoloogiakasvatuse liidu eesmärk on soodustada õpetajate tehnoloogiaalast professionaalsust, levitada tehnoloogiakasvatuse põhimõtteid ja arendada vastavasisulist haridust.