Kajar Lember: Majandus vajab Eesti riigi tegutsemist ja tuge

Finantssektoris toimuv on pannud säästlikumad inimesed muretsema oma säästude pärast ning meiegi õuele jõudev majanduskriis seab löögi alla seni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise.

Tagantjärele targutamine, kas suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head või halba, on mõttetu. Kui me ikka ise oleme säärase poliitika tegijatele andnud selle elluviimiseks mandaadi, ju seda siis oli meile vaja.

Päris kindlasti tuleb valedest otsustest järeldusi teha ning vigade parandus poleks paha, pidades silmas kas aktsiiside ebanormaalset tõstmist või suhteid lähinaabriga.

Siiski jääb küsimus: kuidas minna edasi? Eestis on peetud riigieelarve tasakaalu ja olematut võlakoormust pühaks lehmaks, kuid on mõeldamatu, et kõik strateegilised investeeringud tehakse jooksva aasta tulude arvelt.

Aastani 2013 on Eestile ette nähtud üle 60 miljardi krooni eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi kümme miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ja riigi omafinantseerimisvõime on puudulik, on selle probleemi üks lahendusi võtta kasutusele riiklikud võlakirjad.

Tõepoolest pole vaja joosta kohe laenu võtma, kuid olukorras, kus majanduslangus süveneb, peab riik siiski oma plaani paika panema ja kõik võimalused ära kasutama.

Ühelt poolt on riigil paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele, teisalt on praegu ehitustööde hinnad madalad ning seega soodus aeg ehitada.

Puudu on vaid raha, mis tagaks nii investeeringute valmimise kui aitaks turgutada majandust tervikuna.

Riiklike võlakirjade väljastamine annaks meie inimestele võimaluse oma säästud kindlasse kohta paigutada ning riigilgi tekiks vahendeid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks.

Kui Eesti inimesele seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis mujal maailmas on riiklikud võlakirjad ülimalt levinud investeerimisviis. Võlakirjadega seonduv muutub aktuaalseks alati just majanduslikult ebakindlas olukorras, mistõttu see teema tuleb meil päevakorda tõsta.

Riigi seisukohast saame seda vaadelda kui võimalust kapitali hankida ja võlakirju saab praegu pidada oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist.

Seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast, samal ajal arvestades väljavaadet pakkuda oma inimestele turvalist säästmist.

Kindlasti leidub riiklike võlakirjade emiteerimisele mõningaid vastuargumente, kuid kahtlemata on see tänapäeva arengusuundade puhul üks selgeid ja teostatavaid lahendusi: soodustab kodumaise kapitali säästmist siinsamas, kohapeal ning annab riigile võimaluse suunata raha investeeringuteks olulistesse valdkondadesse.

Valitsusel on aeg hakata lahendusi otsima ja võtta vastu otsused, mis viivad elu edasi.