Kadri Simson: Tahad tõusu, valmistu languseks!

Kuid majandusprognooside valdkonnas on Eesti valitsus lubanud endale täpselt sellist kerglust. Keset üldise majanduslanguse hallust panevad nad kokku ja lasevad koalitsioonisaadikutel heaks kiita järgmise aasta eelarve, mis justkui ütleks: järgmisel aastal kasvab Eesti majandus kiiremini kui tänavu. On see veenev? Mitte väga.

Sel nädalal heakskiidu saanud 2009. aasta riigieelarve tulud rajanevad usul, et tuleva aasta majanduskasv on 2,6 protsenti. See on kiirem majanduskasv kui see, mida võime oodata tänavuselt, juba niigi üsna rajuselt majandusaastalt. Enamik kommertspankade analüütikuid ja Eesti Pank ennustavad järgmiseks aastaks märksa süngemaid numbreid, hoiatades küll 2-, küll 3,5protsendise majanduslanguse eest.

Käärid valitsuse optimistliku usu ja ettevaatlikumate analüütikute ootuste vahel on viie-kuueprotsendised. Eelarve aluseks olnud eeldused vananesid veel enne, kui riigieelarvekava üldse riigikokku jõudis.

Selget miinuskasvu ennustasid Eestile järgmiseks aastaks kommertspankade analüütikud juba septembris. Just siis hakkas vappuma USA pangandus, mille mõju ülejäänud maailmale oli möödapääsmatu. Pausid ja uue info taustal eelduste korrigeerimine valitsusliidu tihedasse päevakavasse ei mahtunud.

Valitsus on tänavustes majandushädades süüdistanud maailmamajandust. See pole olnud päris täpne, sest maailmamajandus tervikuna kasvab tänavu ilmselt viisakad paar protsenti ja isegi lähinaabrid, näiteks taanlased, pole kriisinähte õigupoolest veel tundnud. Rääkimata sellest, et tollesama maailmamajanduse osaks olevad Eesti omavalitsused saavad valdavalt ikkagi hakkama märksa paremini kui vabariigi valitsus.

Maailma majanduskriisi mõjud alles hakkavad laienema. Seega on Eesti majanduskasvu numbrid alla maailma keskmise. Ent ometi, kui maailmamajandus on tõesti nii mõjukas, miks siis ei võetud eelarve koostamisel arvesse selle sügise maailmamajanduse negatiivseid arenguid?

Süüdistatud on eelmisi valitsusi, et nood liigselt priiskasid, kuid tegelikkuses on ju headel aegadel eelmise valitsuse kogutud reservid alles ja ootavad vastutustundlikku käikulaskmist.

Selge on see, et tulevikku ei näe meist selgelt keegi. Paljud kogenud analüütikud on eksinud ja miljardid aktsiaturgudel haihtunud. Ja hädakuulutajaid on kõigil aegadel liiga palju, et vahet teha, keda millal uskuda tasuks.

Segaste ja muutlike aegade puhul aitavad kolm selget reeglit: ole valmis halvemaks stsenaariumiks, varu headel aegadel reserve ja reageeri kiirelt esimestele ohumärkidele.

Parem on halvema stsenaariumi puhul positiivselt üllatuda kui vastupidi, ja see efekt pole pelgalt psühholoogiline. Nii nagu roomlased pidasid õigeks rahu soovides sõjaks valmistuda, peab valitsuse juhiseks olema “tahad tõusu, valmistu languseks”. Ja kui sa ei osanud valmistuda languseks, valmistu kahekordseks languseks.

Optimism on hea, kuid veel parem, kui miski seda toetab. See, et Andrus Ansipi valitsus 2007. aasta sügisel riigieelarvet riigikokku saates hindas majanduskasvu ilmselt kuni seitsme protsendi jagu üle, oli saatuslik, kuid mitte mõistetamatu viga. Arvestades, millistest kõrgustest Eesti alla sadas, tundus nullkasv tollal paljudele liiga hirmsana ja ootused alanesid üsna aeglases tempos. Kuid korrata täpselt sama viga 2009. aasta puhul, kui kogu suundumus on juba välja joonistunud, näitab valitsuse õppimisvõimetust.

Oleme taas sattunud täpselt samasuguse liigoptimismi reha otsa. Sisuliselt tunnistasid valitsusliidu saadikud riigikogus 10. detsembri ETV “Foorumi” saates selgelt, et eelarve aluseks olnud prognoosid ei peagi paika ja ilmselt tuleb uuel aastal ikkagi vastu võtta lisaeelarve.

Kuid sellisel juhul oleks ju mõttekam kohe vastu võtta realistlik eelarve, mis tegelikku majandusolukorda arvesse võtab ja tekkiva eelarveaugu katteallikad kohe määrab.

Ilmselt on praeguses eelarvepoliitikas liiga vähe majanduslike realiteetidega arvestamist ja liiga palju parteidevaheliste suhete kinnimaksmist Eesti majanduse arvelt.

Eesti peab oma vähenevatest vahenditest leidma kõigele vaatamata võimalusi uue majanduskasvu eelduste tugevdamiseks. Üks võimalusi selleks on kahtlemata Euroopa Liidu tõukefondide raha senisest parem kasutuselevõtt.

Teine võimalus on riigi tihe koostöö eksportööridega, kellest turismitööstusele küll pigem majutusteenuste käibemaksutõusudega jalga taha pannakse. Eestis on piisavalt avarapilgulisi ettevõtjaid ja majandusteadlasi, kelle abiga majandus taas kasvama saada. Kindlasti peaks senisest rohkem kuulama, mida on öelda Arengufondi ekspertidel.

Praegu räägivad valitsusliidu poliitikud palju eurotsooniga liitumisest lootuses, et see lisab Eesti majandusele kindlust. Kuid selge on see, et 2009. aasta eelarvega tekkiv eelarveauk, mille suurust hindavad valitsusliidu poliitikud ise kümnele miljardile kroonile, läheb eurotsooniga liitumiseks vajalike Maastrichti kriteeriumidega vastuollu.

Kui enne takistas Eestit eurotsooniga ühinemast inflatsioon, muutub nüüd põhitakistuseks üha selgemalt lõhe eelarve kulude ja laekuvate tulude vahel. Eesti peab märksa kiiremini hakkama kohandama oma poliitikat muutuvatele olukordadele, sest tänavu näis ta pidevalt sörkivat halbade arengute sabas umbes pooleaastase hilinemisega. Seega tuleb edaspidi kõik väliskeskkonna mõjud eelarvepoliitikas realistlikult kajastada.

Eesti riigil ei ole väga palju vahendeid oma majanduse elavdamiseks, kuid riigieelarve on üks neist. Kui seda koostatakse ebarealistlikel alustel, saab Eesti teekond majanduskriisist välja ainult pikeneda. Me ei soovi sattuda niisugusesse seisu, kus praegu on Island ja Läti.

Kaks aastat järjest riigieelarve tulude planeerimisel rängalt eksida on liiga palju. Eesti inimesed, kes üleminekuaastatel on paksust ja vedelast läbi käinud, on võimelised seda edaspidigi tegema. Kuid ärgem sundigem neid seda tegema vigade tõttu, mida saanuks vältida.